Ma lihtsalt ei saa sellest mitte rääkida!
See kõik on nii võimas!
Ma ei lasku detailidesse - see jäägu pruudi privileegiks, kui ta ükskord on kõigest toibunud - räägin vaid enda emotsioonidest.
Olen olnud pulmade planeerimisega ametis juba mitmeid, mitmeid kuid. Senini on tundunud, et aega on ja kõike jõuab. Kõik muutus aga ühe päevaga.
Sõbrannaga oli suur mure, et mida pulmadeks kinkida...Mõtlesime kaua...ja tundub, et kõik kingitused, mis tehtud on, on kuidagi igavad, kuidagi korduvad, kuidagi kuskil juba olnud. Ja mis me siis välja mõtlesime. Oleme mõlemad õnnistatud vähese lauluoskusega (mida me praegu lihvime, lihvime, ja veel kord lihvime....ja siis veel lihvime :p) ja otsustasime, et kingime neile plaadi, mille me oleme ise sisse laulnud. Praegu käivad läbirääkimised stuudioga ja otsime endale ka kitarristi, kes oskaks kuulmise järgi lood ära õppida.
Aktiivsemad ilmselt mäletavad mu lugu :)
Olime kolm aastat koos olnud, kasvatanud ligi poolteist aastat tütart. Siis otsustasime asja ametlikuks teha.
Algul pidime tegema seda salaja ja kolmekesi.
Kuu enne pulmi otsustasime ringi ja lisasime plaanidesse restoranieine kümnele - vanemad ja õed-vennad.
Kallid tüdrukud, neiud ja naised. Järgnevat kirjutan just teile mõeldes. Olete te siis oma "päevast" alles unistamas, planeerimisest hullumas, või seda kõige-kõigemat sündmust meenutamas - jagatud rõõm on kahekordne. Jagan teiega enda oma :)
Minu pulmad, millest nüüdseks kuus aastat möödas on, väärivad meenutamist. Korralduse ja meeleolu poole pealt võin igati rahule jääda. Aastad lähevad, mälestused jäävad. Kaunid mälestused pulmapeost, mängudest, pulmatavadest, on väga olulised. Eriti aga väärivad siinjuures meenutamist ootamatused, üllatused pulmakülaliste poolt.
Kohtusime ametlikult esimest korda 1 septembril 1994. Mõlemad läksime ühte ja samasse esimesse klassi :) Nagu hiljem selgus käisime ka aastakese muusikakoolis koos ja võimalik, et isegi lasteringis, sest me mõlemad seal olime, kuigi teineteist ei mäleta, aga no kui paljudel ikka oma kolmas eluaasta meeles on.
Jumal, sa näed ja ei mürista!!! Kuidas saab küll ühe noore õnneliku abielunaise elu nii keeruliseks tehtud olla...
Nüüd ma siin siis ähmis ja ei tea kus alustada:)Plaanime siis ca 30 inimesega pulma.Tahaks sellist hästi romantilist.Kuupäevaga on nagu on.Päris kokku pole veel leppind,et milline päev.Aga on kaks kuupäeva üks juulis ja teine augustis.Eks selle peab lähiajal paika panema.Vaja ju hakata kohtasid uurima ja bronnima ja isamehi ka vaja piirata nati:)
Meie kaunis pulm toimus 18. oktoobril. Kindlasti jagan lähiajal muljeid, seni aga suured tänud tegijatele:
Martin Liivet - meie fantastiline pulmaisa! Väsimatu, kõva häälega, oskas kõiki tegevusse kaasata ja pinget üleval hoida, ent jagus ka härdaid hetki.
