Eesti tradistiooniline pulm - Eesti Pulmad

Sisestas kiiuhunt,
Blogide kategooria: 

Hõissa pulmad!

Ja seda tuleks karjuda ikka täiest kõrist, nii et naeratus tuleb suule :)

Kui sa otsid pulma, mis oleks kõigile meeldejääv, eriline ning mis kestaks kolm päeva, kus oleks meeletult süüa ja juua ning mis ei maksaks rohkem kui ~1500 Eurot, siis ehk on see ka sinu jaoks!

Kui küsida enamikelt eestlastelt, milline on tradistiooniline eesti pulm, siis reeglina tuleb vastus: "ääää, meil on mängud ja siis ja siis on aaaaaaa jaaa, siis on tanutamine". See on enam vähem kõik, mida teatakse.

Ja ega ma ka ise eriti midagi rohkemat ei teadnud. Õnneks juhtusin ma nägema Ahto ettekannet Viljandi folgil eesti tradistoonilisest pulmast, ning mul oli kohe selge, et just see on minu jaoks.

Ega see ehk ei sobigi igaühe jaoks, aga kes selle tee jalge alla võtab, see saab kindlasti millegi fantastilise osaliseks. Eks see vajab pisut tahtmist ja pistu liigutamist, aga minu enda kogemus oli ainult positiivne ja ei sugugi stressirohke. Kuigi see oleks pidanud olema, sest äkitselt oli mul jäänud kuu aega, et korraldada pulm algusest lõpuni. Pulma peaks muidugi väga pikalt ette planeerima, aga kui tahta saab ka palju kiiremini. Nii et neile, kes kardavad, et oi oi mul ainult 3 kuud jäänud - pole hullu! veidi tegimist ja kõik saab ideaalselt korda :)

Nii, pisut eesti pulmast ja mis seal siis õigupoolest toimub:

Ajal, mil veel seadusesilm ei seletanud, oli tavaks, et peiu perekond sõitis vankritel pruudimajja. Pidu kestis mitu päeva ning kõik pidulised võtsid osa pulmast ja tegemistest. Ühisest naljast ja teost tundsid kõik suurt rõõmu ja pidu jäi meelde terveks eluks.
Nõnda oligi, et kõik peoks vajalik, sai teoks tänu perekonnale ja headele sõpradele. Ainukesed, kes mujalt appi tulid olid kaasitajad või pillimehed. Tihti tuli pulma terve küla ja ei oleks olnud võimalik pidu pidada, kui külalised ise midagi kaasa poleks toonud. Nii oli tavaks, et pulmalised ise võtsid oma taldriku, noa ja kahvli ning õllekappa kaasa. Oli heaks kombeks ka midagi laua peale kaasa tuua, et peolaud oleks ikka kirjum ja vägevam.
Pulma ei pandud kunagi selga väga ilusaid ja paremaid riideid, sest peale pulma olid need tihti katki, määrdunud või hoopis pooleks, nii et kallid külalised, tundke end vabalt. Tore oleks muidugi kui te ehiks end mõne rahvusliku riideesemega, et oleks ehedam olemine. Linasest riided on väga teretulnud.
Pulmas ei magatud või magati väga vähe, see kes varakult tuttu jäi, sellele kutsuti pulmatohter, kes selle vea kohe parandas. Aga kui enam jalg ei kanna, siis hea oleks kui ase oleks valmis ja aseme aluse, paluti pulmarahval ise kaasa tuua.

Pulmades olid esikohal laulmine ja tantsimine. Kaks asja peavad pulmas alati olema: pulmalaulik ja pulma pillimees. Alati olid nii peiul kui ka mõrsja pool omad kaasitajad (kaasitaja on pulmalaulik). Pruut ja peigmees ise pulmas laulda ei tohi, et ei sünniks nutjad lapsed. Teised aga küll . Laulud on regivärsis. Pulm kestis tavaliselt kolm päeva. Esimesel päeval toimus sõit pruudikoju, kus enne sõitu tehti pulmarongi piiramist. See käis nii, et peiupoiss tegi nt kirvega kolm ringi vastupäeva ümber kogu pulmarongi. Sellega hoiti ohtlikud ja ebapuhtad olendid eemal, kes rahvauskumuste järgi olid alati liikvel kõikidel pöördelistel momentidel. Piiramist tehti ka hiljem, kui sõit toimus peiu majja.
Jõudes mõrsja majja tuli külalisrahvas lauluga vastu võtta ning siis tuli peiupoisil kõigepeal maja õnnistada, tehes mõõgaga risti uksepiidale. Majja astudes oli laual keedetud seapea ning peiupoiss pidi mõõgaga ühe kõrva ära lööma. See on iidne sigivusmaagiline komme. Siis hakati pruuti nõudma. See aga ei olnudki nii lihtne, sest pruut tuli kõige pealt üles otsida.
Olles pruudi leidnud ja tuvastanud toimub mõrsja rautamine, kus ristatakse mõõku mõrsja peakohal koos vägeva lauluga. Selle kombega taotleti mõrsjale pikka tervist ja iga.
Toimus palju söömist ja joomist ning tantsimist ning järgmisel päeval toimus pruudi ärasaatmine koos väga paljude lauludega, kus oli sees õpetussõnu tulevaseks eluks.

Mõrsja vastuvõtmisega ja tuppaviimiga seotud tavad lähtuvad kõik tõrje – ja sigivusmaagiast. Nende eesmärgiks on eemale tõrjuda kurja ja kindlustada õnne ja edukust noorpaari tulevases elus. Seetõttu, kui mõrsja astub maha peiu maja ees, ei tohi ta astuda maapinnale. Seetõttu asetatakse maapinnale kasukas või villane vaip, kuhu mõrja jätab maha ka meene oma ämmale, et oleks üksmeelne elu.
Mõrsja vastuvõtmise rituaali kuulus ka tema viljateradega üleraputamine, mis annab hääd viljaõnne ja siis ei ole rahamuret karta.
Üle maa tuntakse ka sülepoisi kommet, kus mõrsja sülle pannakse noor laps. Mõrja peab teda siis upitama kolm korda ja nõnda ka peigmees. Ja peale teda ka peiupoiss ja peiutüdruk, siis on oodata palju rõõmsaid lapsi peresse.
Kõige kuulsam komme oli tanutamine. Tanutamine ehk linutamine tähendab naise peakatte pähepanemist mõrsjale. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks. Tanutamine oli väga privaatne toiming ja seda peeti kõrvalruumis või hoones. Tanutajaks oli peigmehe ema ning koos vastava laulu ja kombestikuga saab noorikutest noorpaar. Tihtipeale abielus naine pani ärgates tanu pähe ja viimase asjane enne sängi heitmist võttis selle peast.
Peale tanutamist toimus põlletamine. Põll oli abielunaise kohustuslik riietusese ning abielunaise tunnus. Põlletamisega on vahetult seotud põllelappimine, üks paljudest rahakorjamise viisidest. Rahakorjamist algatas pruudivend, kes ütles, et põll on katki ja kutsus pulmalisi appi põlle paikamaPaljudes kohtades oli tavaks ka lemmkibu laulmine. Isamees või peiupoiss pakkus vööga ehitud suurest puukannust pulmalistele õlut. Jooja pidi tasuks raha andma. Kingitav summa ei olnud kindlaks määratud, vaid olenes kinkija jõukusest. Vaesed vähem, rikkad rohkem.
Raha jäeti veel paljude erinevate kommete käigus. Näiteks peiupoisid käisid vihtadega ringi ning vihtlesid pulmarahvast. Selle eest tuli jätta väike tasu, suurem tasu läks näiteks pulmatohtrile, kes turgutas väsinuid ja uniseid. Või ka kohtumehele, kui mõne tükiga hakkama saad.

No nii,

ja kõik selle ma ka ära tegime. See oli äge! 3 päeva Lõuna-Eesti talus koos kallimate sõprade ja sugulastega. tohutult juua ja süüa ning palju palju nalja ja tegemisi.

Aga esimesena on minu soovitus - võtke üks leht, kirjutage üles kõik asjad ja tegemised, mis on vaja korda ajada. Iga tegemise taha kirjutage inimese nimi, kes sellega tegeleb - üks sinu sugulastest, sõpradest vms. Ka mulle endal tundus, et ei ole ju kedagi, aga lõpuks ikkagi on. ÄRGE ANDKE ALLA! Leidke see inimene, kes teid aitab. Ta on olemas, võtke telefon kätte ja kukkuge helistama. Inimsesed aitavad. Nii ongi, et oma peo koha leidsin ma oma lemmiktalust tädi Ebe juurest - võrumaal, kes lahkesti oli nõus meid vastu võtma. Tuhat tänu talle. Pulmavana oli üks mu vana sõber, kes on hää suuga. Tema leidis mulle ka suure peotelgi. Riided õmbles meile tädi ja nii edasi ja edasi kuni kõik väiksed tööd leidsid omale tegija.
Raskem on muidugi leida kaasitajaid ja häid pillimehi. Minu suurimad tänud ja auavaldused meie laulikutele ja pillimängijatele, kes olid fantastilised. Kaasitajateks neiu poolele leidsime Õie Sarve koos kaaslannadega ning peiu poolel oli minu kaks head sõpra, kellel on koorikogemust. Torupilli tuli meile mängima Mari Tammar, kes aitas ka teistes tegemistes. Ta on väga tubli ja tore tüdruk ning
õhtuks leidsime Õie Sarve soovitusel Ain Raali, kes tõi meile ka Setomaa parimat õlut. Ain teadis kõiki laule noodist ning öö pimeduseni sai vihutud tantsu tema akordjoni helidel.
Muidugi on üks olulisimaid asju söök ja jook. Otsustasin ise kõik söögi valmis teha sõprade ja tuttavate abiga. Tundub suur missioon - või mis? Tegelikult mitte nüüd nii suur. Näiteks ma otsustasin lahendada asja niiviisi: Reede õhtul inimesed saabuvad, pakun neile suppi ja natuke grillitud vorstikesi. Järgmine hommik samuti suppi ning muud head, mida inimesed kaasa on toonud. Kõige suurem sööma ehk lõuna ja õhtusöök - kuidas anda kõigile korraga sooja head liha, nii et keegi eriti tööd tegema ei pea ning et oleks odav ja hea. Hmm, käes! Olles palju reisinud võtsin kasutusele Maooride söömiskultuuri, kus tehakse maaahi. Ehk kaevad augu, asetad kivid põhja ka külgedele, teed suure lõkke, ootad paar tundi, võtad söed ära ja paned liha sisse fooliumis ning katad kinni mullaga. Maaahi - kolm tundi ning seapraad on nii mahlane ja pehme, et liha sulab lausa suus. Üks kaunis saksa tüdruk hoolitses tule ning mu poolvend liha eest. Super.
Kahjuks ei saa tänapäeval mööda rahast. Ka minu endal ei ole rahamägesid ning traditsioonilise pulma üheks eeliseks on see, et raha ei pea palju kulutama, kui targasti talitada. Suuremad kulutused on ju söök ja jook, rent ja muud asjad. Renti ma ei tasunud, kuna saime ju tädi juures pidada. Sööki oli meil ligi 20 kg liha ja 50 liitrit suppi jne. Sealiha ei maksa palju ju eestis ning head suppi saab teha palju ning soodsalt. Lisaks toodi ka veel juurde palju toitu. Nii et raha läks pillimeestele ning muude väiksemate asjade peale. Kokku olid meie kulud ligi ~1500 Eurot ning külalistelt ma palusin, et raha otseselt ei olegi vaja tuua. Sest kõik ju aitasid niigi. Natuke ikka midagi põlle lappimiseks ehk siis münte. Kõik tõid münte nagu vanal ajal. Mul on siiani kirst münte täis :)

Pulmapäev - Meil oli esialgu plaanis tellida hobune, et peigmees saaks ikka nagu vanasti hobesega ettesõita, aga viimasel hetkel juhtus hobusega õnnetus ning tulime traktoriga :) Mis oli isegi parem, sest sinna mahtus rahvast kõvasti rohkem. Me natuke harjutasime laulmist enne ning kõik läks üles alla trilla tralla, ehk vahepeal tuli väikseid apsakaid sisse, aga ka see oli naljakas ning kõik kulges mõnusalt.
Hästi lühidalt - Lõikasime sea kõrva, otsisime pruuti, leidsime ning toimus pruudi "rautamine", mängisime pärga maha ning sai kõvasti lauldud ning pruut oma kodust ära saadetud. Ämm võttis pruudi lambanahal vastu, õnnistas ning peale lõunat toimus kõige tähtsam tsremoonia " pruudi tanutamine". Sinna mina ei pääsenud ning ega ma ei saagi teadma, mis seal toimus, aga see oli olnud midagi väga erilist ja olulist, mis ei jätnud kedagi külmaks. Peale väikest polkat hakati raha korjama nii põlle kui ka kubuga. Ja kõigile heategijatele olime teinud ka meened. Need anti kätte peale seda kui pruudi emalt oli kirst koos kaasavaraga kätte saadud. Meened tegime me ise. Nendeks oli kuumaalused kadakapuust koos graveeringuga.

Päeva peale me veel pidasime oksjonit ja igasugu mänge. Mari õpetas meile vanaaja tantse torupilliga ning head sõbrad aitasid igasugu mänge maha pidada ja korraldada. Kokkuvõttes oli kõigil tegemist. Kõik olid osa pulmast. Kõigil oli tore ning kõik lahkusid millegi enamaga kui tulid. See oli fantastiline kogemus mulle endale ja loodan ka et kõigile teistele.

Siit leiate pulma pildid:

https://plus.google.com/photos/107111706011297209807/albums/5919290190845282897

ning ka pulma video:

http://youtu.be/FRjSnlo7ixQ

P.S. Pruut on pärit koreast. Meie tegelikult päris pulmad toimusid koreas, mis olid ka traditsoonilised. Sellest võite lugeda siit:

http://kuklapoolkeral.blogspot.com/2012/09/kibe-kibe-kibeee.html