Mõni hetk on ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga, väga ilus.... - Igasugused pulmadega seotud eel- ja järellood

Sisestas smile222,

Nüüd kui sõrmused ja kleit on olemas, jõuab vist päriselt kohale, millele olen oma `JAH`-sõna öelnud.
Abielu see on midagi püha ja ilusat minu jaoks, midagi millega ollakse nõus suure pühendumise ja rõõmuga. Kirjutan siia, et enese ja teistega jagada oma teekonda neiupõlvest naiseks saamiseni.
Meie pulmad tulevad lihtsad ja armsad. Jagame seda päeva oma peredega. Kui arvate, et siis tuleb ju kohe väga väike pulm, eksite, meie pered on tavamõistes ikka päris suured. Nii, et kokku tuleb meid ligi 30-ne ringis ja see on tõesti esimene ring, kõige lähedasemad inimesed.
Armastame traditsioone aga samas ei meeldi meile olla liialt tähelepanu keskpunktis, seda kõike arvestades oma pidu teemegi.
Meie alguse lugu, natuke tavaline, natuke eriline.
Paar aastat veetsime koos ja siis teadis mu mees, et olen tema jaoks see õige ja meie aastapäeval, kõrge torni tipus, palus mind endale...
Salamisi lootsin, et ta seda teeb aga kui ta tõesti palus mind naiseks tundus see uskumatuna. Muidugi ütlesin ´JAH`! Nii kõrgel ei julgegi muud üteda :).
No, ja pärast seda hakkasime tasapisi pulmi ette valmistama. Kõigepealt rääkisime omavahel läbi, millistest pulmadest kumbki unistab. Soovid teada ja kitsaskohad ära vaieldud hakkasime tegutsema.
Ühel suvisel päeval pakkisime endid auto peale ja külastasime toitlustuskohta, mis netist uurides ja mehe soovitusel, oli hakanud meile meeldima. Minul oli küll hinges kartus, et vahest see koht mulle üldse ei meeldi. Mõtlesin juba kuidas seda mehele serveerida. Kohale jõudes avastasin aga just sellist hubast kohta ma sooviksingi. Seal on kõike-ruum pikale söögilauale, väike tantsunurk, orv kohvi- ja šampuselaua jaoks. Õues kiigud lastele. Interjöör on soe ja armas. Koha valik läks küll libedalt. Esimene valik oli kohe see õige. Lisaks langes kohe ära ka mure toitlustuse pärast. Söögid saab tellida kohapealt.
Samal päeval külastasime ka kurikuulsat Taagepera lossi. Meil on plaan pulmaöö veeta kuskil mujal kui kodus. Olin ühel suvisel hilisõhtul seda lossi korraks vaatamas käinud. Siis säras ta tuledes ja värava pealt vaadates tundsin end kui muinasjutus olevat. Nii ilus oli!
Nüüd päeval seda külastades sain küll pisukese pettumuse osaliseks. Päeval oli tuhkatriinu muinasjutt kuhugi kadunud. Kahjuks saatis meid sees ka ebaõnn, sest parunisviiti me külastada ei saanud. Minut enne meid registreerisid sinna end külalised sisse. Teised toad mulle ei meeldinud. Plaanis on kunagi minna ja see tuba ikka üle vaadata. Teised hotellid ja öömajad ei ahvatle. Pealegi meeldib see sviit mu mehele ja mingi rõõm peab ju talle ka jääma :). Teate küll naisi, organiseerivad kõik ruttu ära ja vaene mees ei jõua tavaliselt asja peale veel mõtlemagi hakata. Mulle on oluline, et see oleks me mõlema päev.
Siis alustasime seda kõige olulisemat pulmaettevalmistust, ilma milleta kuidagi ei saa! Raha kogumist. Tegime kogumishoiused ja arvutasime välja, kui palju peaks ja suudame raha iga kuu kõrvale panna. Muidugi oli meil selleks ajaks enamvähem teada, milliseid pulmi soovime ja palju asjad enamvähem maksta võiksid. Eks unistused (eriti naistel)on tihtipeale suuremad kui rahakott. Samas teadsin ma, et kiiskavad ja ülespuhutud pulmad polegi see, mida soovin. Otsustasin, et selleks, et ma ise oma (meie) ilusat päeva ära ei rikuks, katsun teha nii, et mul ei oleks väga kõrgeid ootusi kõige suhtes. Kui siis asjad laabuvad nagu ma hinges soovin, seda parem ja toredam.
Edasi möödus mitu sügisesest ja talvist kuud raha kogudes. Ühel talvisel päeval õnnestus meil mehele ülikond osta. Detsembris on poodnikel ikka kitsas käes ja tehakse mõnusaid allahindlusi. Mis meil sai selle vastu olla, et odavamalt korralik ülikond osta. Kaasa saime veel rõõmu sellest, et üks asi jälle korras.
Päevad moodusid ja minul tekkis rahutus. Varsti on kevad käes, mehel on ülikond olemas aga minul pole kleiti.
Kleidi otsingud möödusidki kõige raskemalt. Pikad otsingud veebilehekülgedel, shoping Tartus poodides. Ikka naasin tühjade kätega. Miski ei meeldinud ega sobinud. Olen lihtne tüdruk ja kleiti soovisin ka sellist. Enamus naisi tundub aga unistavat puhvis printsessikleitidest, või on see kliedimüüjate arvamus. Igatahes enamuses poodides olid just need viimased variandid esindatud. Kaalusin juba lasta kleit õmblejal õmmelda. Selleks oleks pidanud aga täpselt teadma, mis mulle sobib. Pulmakleite ei kanna ju igapäev ja tõesti ma seda ei teadnud. Ühel päeval, Tallinna pulmasalonge külastades, õnnestus mul siiski enda kleit leida. Rõõm oli veel ka sellest, et kleit oli ilus aga hind ei rabanud jalust.
Pool teed on veel käia aga mei on juba koht, riided ja sõrmused. Kõik kõige vajalikumad asjad.
Sõrmuste ost läks ka valutult. Meil oli mehega sama maitse nende osas. Olime mõningatest poodidest neid varem vaadanud. Paar päeva tagasi jalutasime ühest juveelipoest mööda. Otsustasime sisse astuda. Vaatasime sõrmuseid, proovisime kätte, meeldisid ja mis muud kui ostsime ära.
Vahepeal on mu mees külastanud ka perekonnaseisuametit ja pani seal meie tähtsaks päevaks registreerimisaja kinni. Dokumendid saame sisse viia 3 kuud enne pulmi. Meil on tavatu soov abiellumiseks. Sel aastal langeb see päev äripäevale. Mina aga ei soovinud ühtegi teist kuupäeva, kui see, mil me üksteisega suhtlema hakkasime-meie aastapäev. Mõtlesin, et miks tähistada kahte erilist päeva. Piisab ju ühest ka! Ja pulmad võiksid olla päeval, mis midagi ka tähendab. See kuupäev on nüüd igati eriline, seda päeva peame oma suhte alguse päevaks, kihluse- ja tulevikus ka pulmapäevaks....
...aeg on vaikselt voolanud ajamerre...juba rohkem kui aasta tagasi oli meie kahe eriline päev. Ilmselt mingil hetkel see aeg nii aeglaselt ei voolanudki, sest siia kirjutamine jäi soiku. Mõtlesin, et olen selle endale ja teistele võlgu, et muinasjutt lõpuni kirjutada.
Ettevalmistustest veel lühidalt. Enamus asju sujus libedalt. Nädal enne pulmi tuli aga seista silmitsi tõsiasjaga, et meie pillimees on haigestunud. Asusime kibekiirelt uut otsima. Pillimees soovitas oma tuttavat. Helistasin uuele pillimehele (õigemini naisele) ja saime kaubale. Lisaks on ta ka õhtujuhi rollis. Rääkisime asjad läbi ja lõime käed. Minu sooviks oli, et avavalssiks oleks ämma valitud laul ja kindlasti toimuks pruudipärja mahamängimine. Nii väikesed soovid said teostatud. Nädal enne pulmi helistasin veel kõik asjaga seotud inimesed üle, et kõik sujuks viperusteta.
Fotograafiks oli minu ristiisa, kes tegi kogu asja ära meie pulmakingina. Tänutäheks sai talle väike kingitus meistertatud. Kingid said ka meie vanemad. Armsad pulmaraamatukesed. Nime ära saatmiseks valisin kinkimise. Kinkisin perekonnanime oma vendade naistele, kes olid selleks ajaks juba minu perekonnanime kandjateks saanud. Et asi kindel oleks said nad kaasa raamitud nime hoidmise sertifikaadi.
Mäletan veel, et sel päeval, kui autoga ringreisi tegime, et osadele kutsutud külalistele ise kutsed kätte viia, oli taevas imekaunis vikerkaar. Mulle on vikerkaared alati meeldinud ja see tundus kuidagi hea endena olevat. Eriti veel, kuna kutsel märgitud luuletuses oli ka mainitud vikerkaart. Kutsete kaardid tellisime internetist. Väga ilusad saime.
Mis veel...ettevalimstustest suurt rohkem ei mäletagi.
Pulmapäeva eelõhtu. Poeme üksteise kaissu ja räägime veel asjad läbi. Ärevus on hinges. Mees magab rahutumalt kui mina. Loodan, et ta ümber ei mõtle. ;)
Hommik. Päike piilub aknast sisse. Sööme kergelt. Mina lähen juuksurisse ja meiki. Küüned on ilusaks tehtud juba eelmisel päeval. Mees sebib tordi peokohta ja veel mõned pudinad. Hiljem paneb enda ja meie poja riidesse.
Mina riietun vana-vanaema korteris ema ja isa on ka seal. Mees pole kleiti ja soengut näinud. Mina näen aga pruudikimpu pärast esimest korda. Halva üllatuse vältimiseks olin küll kirjeldanud millist soovin. Tema lubas mulle selle peale punaste nelkidega kimbu tuua. :) No, no. Ah, jaa, riietun kleiti. Õde aitab. Isa teeb asja ja istub ja vaatab mind mõtliku pilguga. Ema rumaluke ei märka seda ja kamandab ta midagi tegema. Kahju. See oli isa vaikne hetk, kus andis oma suure lapse teisele mehele.
Kell tiksub..olen valmis...auto ees. Lähen õue. Oo, õde tegi oma mehe autole kaunistuse-see on meie pulmaautoks ja tema mees on sohver. Nii ilus kaunistus ikka. Tulevane abikaasa ulatab mulle lillekimbu. Ilusad valged roosid lihtsas seades. Just see mida soovisin ja veel parem. Istume autos. Ootame. Poja on ka. Õnneks on autos jahutus. Oi, kell hakkab paljuks minema. Õde ja ta mees otsivad midagi. Siis seob õemees ikka lipsu ette. Muutun närviliseks. Mida nad kohmitsevad. Ei taha oma pulma hiljaks jääda. Juba nad tulevadki. Sõit algas.
Raekojas läheme meie mehega eraldi ruumi. Seal loetakse meile veel sõnad peale. Esitame passid, mis olid juba eile mehe pintsaku taskusse tallele pandud. Ja ongi aeg käes.
Uksed lähevad lahti. Muusika mängib. Astume käsikäes, vist veidi rutakalt, altari poole. Kõik vaatavad. Õnneks jõudsime kohale, nüüd oleme teistele seljaga.
Paaripanija loeb ilusa, kuid minu meelest liiga lühikese kõne. Juba küsibki, kas võtan ta oma abikaasaks vastan jah. Enne on sama mehe käest küsitud. Õnneks polnud tema ka ringi mõelnud. Siis lillemeri. Lilleneiuks on mehe õde ja -poisiks meie poja. Jätkame pildistamisega.
Edasi suundume läbi linna tiirutades ja tuututades peokohta. Seal ootavad meid ees pulmaväravad. Sellest kadalipust läbi vupsatud. Saame tuppa. Kõik on ilusasti kaunistatud. šampanja voolab, toidud lõhnavad ja maitsevad hästi. Muusika mängib ja naer rõkkab, siis kui vahvaid mänge tehakse. Tantsime värisevail jalul oma tantsu ära. Vaid mõned päevad harjutanute (omal käel) kohta tuleb päris hästi välja. Mina tantsitan pea kõik saalis olnud mehed läbi. Keegi ei saa ju mulle ära öelda. Ärge muretsege vaid üks neist pole sugulane.
Õhtu edenedes läidatakse pulmaküünal, kingin nime ära, jagame vanematele kingid ning lõpuks tantsime pruudipärga. Uueks paariks saavad sohvrist õemees (tol hetkel veel tulevane) ja minu särtsakas õde. Erilist üllatust küll polnud, sest järgmisel kuul on nende pulmad aga armas ikkagi. Lõikame tordist endile tüki ja katsun ikka täiega mehe jalale astuda. See mul hästi ei õnnestu. Hea küll jagame siis võimu majas. Veel viimane tants ja pruutpaar lahkub. Jätame endi asemele uue paarikese. Istume autosse (seekord on sohvriks vend) ja sõidame Taagepera lossi.
Maagia on tagsi. Õu särab tuledes.
Jõuame parunisviidi ukse taha. Mehel telefon heliseb. Kauge kõne inglismaalt :) Räägib seal samas ukse taga ära. Siis teeme ukse lahti ja ta kannab mu süles tuppa. Toas põlevad küünlad. Laual on šampus. Nii ilus ja romantiline. Tuba ise on ka väga armas. Me polnud seda ju reaalsuses näinud. Lööme pokaale kokku ja kingime üksteisele tehtud kingitused. Hiljem kraabime meile peopääsmeks kingitud loteriipileteid. Mitte ükski ei võida. ;9 ju meil on seda õnne niigi. Ja olengi nüüd abikaasa staatuses. Kuldne sõrmus läigib sõrmes ja sätin pea puhkama oma kaasa rinnale...