Tuuli ja Valdo pulmad Saaremaal 21.06.2014 - Igasugused pulmadega seotud eel- ja järellood

Sisestas tuuli101,

„Juulikuus lumi on maas..“ laulis kunagi väga ammu Terminaator ja 3-4 päeva enne meie pulmi leierdas sotsiaalmeedia nagu katkine grammofon „Jaagup Kreem pani ainult ühe tähega mööda“, „Ongi nii, et jõulude ja jaanide ajal on täpselt sama ilm“ ja korduvalt pilte lumistest autodest, rahesegustest murulappidest ja paduvihma-videod söögi alla ja söögi peale. Ehk et mandril oli ilm täiega käest ära. Meie aga olime juba nädal enne pulmi Saaremaal ja ilm oli küll külm, aga lootus püsis, et laupäevaks vähemalt päike paistab. Ja no igapäevane 5 erineva ilmaportaali vaatamine ju ometi aitas sellele kaasa.

Kella 6 paiku äratas meid ere päike, mis meie väikese puhkemaja katuseaknast sisse piilus. Õnneks jätkus und veel ikkagi kauemaks ja kui voodist lõpuks välja saime, siis tervitas meid ust avades karge suvehommik – taevas oli helesinine ja päike sillerdas mere peal täpselt nii nagu teaks, et tulemas on tähtis päev ja tuleb eriti ilus meie jaoks olla.

Olime päev varem jõudnud Allika Villasse, et teha viimaseid ettevalmistusi ja olla hommikul valmis, et alustada pruudikaunistamisega. Kohale olid ka saabunud mu ema ja isa, vend koos lastega, Liisu kaugelt Berliinist koos Bernhardiga ning Janar ja Jaanus. Pulmade ettevalmistusi iseloomustasid minu jaoks kõige rohkem asjade ostmine ja pakkimine. Ja ka päev enne pulmi sisaldas neid samu tegevusi. Õnneks midagi puudu või tegemata ei jäänud ja õhtuks oli kõik kenasti olemas. Valdo läks veel vanematekoju paariks tunniks autosid pesema, mina jäin varakult saabunud külalistega lobisema. Külm oli, aga tunne oli mõnus.

Hommikul koos sillerdava päikesega sõime hommikust ja tundus, et kuhugi pole kiiret. Mingi hetk avastasin, et kell on saanud 10 ja juba hakkasid saabuma fotograaf, videomees ja meikar. Sain kiirelt duši all käidud ja Janar asus mulle lokke tegema. Olime oma puhkemaja alumisele korrusele sättinud üles nii-öelda ettevalmistuste staabi – ema triikis meie riideid, Janar tegi lokke, kingad/ehted/muu vajalik oli valmis pandud ja fotograaf Heili Mägi ja videomees Kert Paidre sebisid meie ümber. Meikar Piret Elli saabus ka ja nii me seal siis lobisesime pulmade teemadel ja endiselt oli tunne, et aega on küllaga. Valdo oli vahepeal läinud uuesti oma vanematekoju, sest auto oli vaja üle vahatada ja tuua ära maha unustatud küünlad. Lapsed jooksid õues, Daniel käis mulle aegajalt ütlemas, et „emme, sa oled nii ilus!“ ja seega päev oli suurepäraselt alanud.

Heili ja Kert tegutsesid nii nagu nad oleks jäädvustamas mingit suursündmust. Aga kui nüüd järele mõelda – siis nii see ju oligi. Küll nad varastasid mu kleidi, siis näppasid sõrmused koos Valdo meisterdatud eriti ägeda kadakast sõrmuste-alusega, siis kadusid kingad ja nii muudkui edasi tagasi, üles alla, ümberringi ja ei tea mis pidi. Väga lahe, ma tundsin ennast nagu tähtis pruut. Kaadreid püüti nii selili põrandal kui nurgas kükitades. Juba siis sain aru, et oleme endale õiged tegijad suutnud leida. Janar Pungar on mu juuksur olnud aastaid ja ma olin 100% kindel, et ta teeb mind ilusaks nagu alati ja nii ka seekord. Piret ilmus kohale vaatamata sellele, et ta oli täiesti haigeks jäänud ja tulemus oli väga super, korduvalt kostus kõigi suust kui kaunis ma olen.

Valdo tuli ka tagasi ja siis panime ennast riidesse, Liisu ja mu ema olid abis, et kleidi nöörid pingule tõmmata ja mu lilla vöö õigesti peale sättida. Viimasega oli natuke tegu, sest palju oli eriarvamusi, kuidas seda teha võiks, aga õnneks sai siiski lõpuks nii, et kõik olid rahul. Vaikselt hakkas juba tekkima tunne, et kiireks läheb, sest aeg oli tiksunud vahepeal meeletu kiirusega ja see oli alles sissejuhatus. Terve päev ja õhtu valdas meid mõlemat tunne, et aeg läheb liiga kiiresti.

Kohale oli ka saabunud Kristiina Kivi, kes asus tegema ettevalmistusi lilledele, sest plaanis oli kohe peale registreerimist kingitud lilled sättida peokohta kaunistusteks. Auto sai tutid peale ja ka meie olime lõpuks valmis. Heili haaras meid kohe maja kõrvale metsatukka päikeselaikudesse pildistama. Ilupiltidele oli planeeritud 3 tundi, kogenud pulmafotograafina teadis Heili, et nagunii kulub ettevalmistuste peale rohkem ja nii oli kell juba tegelikult rohkem kui vaja. Ka pildistades lendas aeg nagu püssikuul, kõrvus kumasid Heili juhendamised „nii samm sinna, astu veidi tagasi, pea külje peale, vaata üles, käsi sinna… Valdo võta talt ümbert kinni, vaadake silma, nii nüüd võiks veidi musitada…Tuuli lase käsi alla poole, keera puus välja“ ja nii me siis olime nagu käpik-nukud ja kordagi polnud tunnet, et me nüüd ei oska poseerida. See aeg oli super, sest saime olla kahekesi (Heili ja Kert tegelikult ju ka, aga polnud sellist tunnet) ja pidevas tegevuses olemine ei lasknud närveerima hakata.

Pildistamine kulges edasi mööda mereäärt ja teises metsatukas võimsa palgihunniku taustal. Lisaks said ühed pildid ka koos Valdo Airsofti relvadega ja valge tossu sees. Ehk et midagi teistsugust ja erilist. Siis juba hakkasime sõitma Angla Tuulikute suunal. Vahepeal veel peatus moonipõllu peal ja tempo oli juba päris vinge. Tundus nagu iga minut oleks rohkem nagu üks sekund ja iga samm oli loetud. Samas see mingit suuremat ärevust ei tekitanud, vastupidi oli kuidagi lahe tempo sees. Kuigi veidi mure juba oli, et kas jõuame ikka õigeks ajaks kohale, et veel tuulikute taustal ka pilte saada. Külalised olid hakanud juba Angla Kultuuripärandikeskuse juurde saabuma ja sinna jõudes oli veidi ikka juba närv sees. Olime autos kahekesi just arutanud, et no nüüd vist on saabunud see ärevus, millest räägitakse. Mina olin ka natuke mures oma kleidi pärast, sest see oli mulle liiga pikaks jäänud kaotatud kilodega ja polnud taibanud sellele tähelepanu pöörata. Nii et pidin pidevalt oma kleidisaba tõstma, et mitte sellele peale astuda. Korra ma seda siiski tegin ja siis tõttas Heili mulle kääre otsima, sest rebenenud riba kleidi alt äärest oli vaja ära lõigata. Aga polnud hullu – väga välja ei paistnud.

Anglas astusime autost välja ja juba kostsid huilged ja tervitused. Valdo oli roolis, sest nii oli olnud tema soov ja kuigi enamus inimesi imestas, et miks nii, kaasaarvatud ma ise alguses, siis lõpuks oli see super otsus, sest see oli väga hea aeg päeva jooksul ainult kahekesi olla. Veel mõned klõpsud ja siis mul oli küll tunne, et soeng lendab laiali ja väga külm hakkas. Päeva peale olid kogunenud pilved, tõusnud oli tuul ja ilm paistis käest ära minema hakkavat. Tol hetkel ei pööranud sellele üldse tähelepanu ja enne kella nelja oli veel vaja kiirelt sättida, et siis sammud trepist üles seada koos kellamängu ja täistunnipaukudega. Vot siis olime närvis. Süda tagus, aga naeratus oli näol. Trepist saime üles ja siis algas pulmamarss. Ja süda hakkas veel kiiremini lööma! Vaatasime üksteisele otsa ja sammusime saali suunas. Avanes vinge vaatepilt – kõik seisid püsti ja lilled olid kaardus meie kohale tõstetud nagu alleel. Jõudsime laua juurde, kus ootas meid notar Marika Leis. Ta oli meid hoiatanud, et ega meile meelde ei jää, mis ta räägib, aga selleks tarbeks olime palunud Kerdilt see ametlik osa täies pikkuses filmilindile võtta. Korra tuli tunne, et klomp on kurgus, aga surusin selle alla ja naeratav tulevane abikaasa oli vist ainus, mis mõnest hetkest sealt meeles. Sõrmused sõrmes (sõrmuste "padi" oli üsna ebatavaline ja värske abikaasa enda tehtud), allkiri antud, suudeldud, keerasime ringi ja peale hetkelist vaikuse momenti teatas Valdo: „Lubage tutvustada, proua Kanemägi!“. See vallandas naeru ja tugeva aplausi ja ma tundsin järgmised pool tundi vähemalt, et keep-smiling ei lahku mu näolt. See ajas isegi veidi pea valutama.

Õnnitlused, lilled, head soovid, suupisted, šampus ja taustaks mängiv Metsatöll. Olime selle plaadi alles eelmine päev ostnud ja see oli hea mõte. Daniel jooksis mulle sülle, kallistas meid mõlemaid ja oli nii rõõmus. Kõik olid kohal ja see oli tehtud. Me olime abielus!

Edasi oli plaanis grupipildid ja siis pulmarong läbi Valdo vanematekodu peopaika Allika Villas. Õues ehmatas meid algav vihm ja juba olime plaane ringi tegemas, aga siis jäi see järgi ja aegajalt piilus võimsate pilvede vahelt ka päike. Tuul oli endiselt vinge, nii et pildistamise ajal hakkas jällegi tsipa külm, aga kõik olulised pildid said tehtud. Rahval paistis hea tuju ja meil endal samamoodi. Daniel oli ainult natuke näljane ja külmetas.

Autorongi sättimine võttis ka aega. Veljo oli meie palvel valged lindid välja jaganud ja 43st autost koosnev uhke rong lainetas Valdo vanematekoju. Mind viidi traditsiooni kohaselt üle koduukse, rahvale pakuti pirukaid ja õhtujuht Antti Kopliste andis märku, et nüüd on aeg mu vana nimi ära saata. Valdo oli ehitanud vinge nimehävitaja ja nii siis tähed T A L U R õhku lendasid päris kõvade paukude saatel. U ja R olid pirtsakad, aga teisel katsel läksid ka need.

Allika Villasse jõudsime õnnelikult kohale, Kert sai päris ägedaid kaadreid pulmarongist. Veidi ringi sebimist, parkimist ja sättimist, šampuselaud maasikatega, lipu heiskamine ja õhtusöök algas kl 19. Allika Villa perenaine Angela Alliksoon oli valmistanud meeletult head söögid, peremees Vallis oli terrassi katnud valge telgiga, et külm ei oleks ja Kristiina Kivi oli imeliselt kaunistanud terve peopaiga ja pidu sai alata. Ahjaa, pulmaväravaid tehti meile ju ka, Leisis saime titte mähkida ja puid lõhkuda pisikese kirvega. Kingitud Russki Standart oli nende meeste jaoks vist küll kulla hinnaga.

Tuul oli vaibunud, suur ähvardav pilv kadunud ja tellitud ilus ilm oligi tegelikult olemas. Ja õhtu jooksul ei olnud ka enam külm, eks emotsioonid, hea söök ja jook tegid oma töö. Antti oli äge, jutt jooksis ja teda oli täpselt nii palju näha-kuulda nagu soovinud olime. Bänd Positiiv mängis klassikalisi lugusid, tantsijaid ka enamuse ajast jätkus. Esimeseks tantsuks mängiti meile Helen Adamsoni „Kas tead“ lugu, mille bänd spetsiaalselt selgeks oli õppinud. Ametid jagasime kätte, kirjelduste peale saadi natuke naerda, eriti kui Veljole andsime „Kindel mees“ tiitli ja Valdo selle kõrvale rääkis, kuidas Veljo on alati nalja teinud, et parem kindel mees kui kahtlane naine. Pulmadoktori apteegikotist oli hommikuks üks kondoom kadunud. Viinakeldri ülema võimas võtmetega Jägermeistri pudel sai ka õhtu jooksul tühjaks. Kõik oli omal kohal.

Viktoriinist võtsid kõik rõõmuga osa, paljude küsimuste peale imestati ja saadi naerda. Ju meid mõlemaid korraga tunneb ikka veel vähe inimesi. Aga küll nad tundma saavad. Kingamäng osutus kõige populaarsemaks. Pidev naer, aplaus ja huilged saatsid 25 küsimust, mis Veljo oli välja mõelnud ja paari vastuse eest sai Valdo mu käest väikse kingahoobi, mida abikaasa mulle ikka aegajalt meelde tuletab. Aga noh, ma pole ikka nõus, et mina kõige rohkem norskan ja see pole aus, et küsimus algas tegelikult sellega, et kes on voodis kõige lärmakam. Sest no selle peale tõstsin ma ju oma kinga esimesena. Aga tegelikult naersime me ise ka kogu aeg.

Vanematele kinkisime fotoraamatud. Panin need kokku meie lapsepõlvepiltidest ja ühistest käimistest-tegemistest. Rahvale meeldisid Valdo titepõlve põsed kõige rohkem. Samal ajal pandi ka tohutu suur lõke põlema. Edasitagasi sebimist jätkus, ajakava enam paika ei pidanud, aga see polnudki meil eesmärk. Kõik sai tehtud, mis plaanis oli. Külalised tõmbasid meid aegajalt ka pildistamis-sessioonidele mere äärde, mis oli tore, sest see andis võimaluse suhelda peaaegu kõigiga, mis muidu pulmades kipub mureks olema, et ei jõua kõigiga üldse rääkidagi.

Ma pean ülema, et ma päris täpselt enam ei mäletagi, et mis järjekorras sündmused peol täpselt toimusid, sest emotsioone oli palju ja me jooksvalt Anttiga suhtlesime ja tegevused said tunde järgi sätitud, mis tol hetkel parim tundus. Kogu peo olime eelnevalt ju ise korraldanud ja tahtsimegi kätt pulsil hoida. Mina küll olin veidi põdenud, et äkki peab liialt jooksma ja organiseerima õhtu jooksul, aga tegelikkuses oli seda täiesti piisavalt ja mingit stressi sellest küll ei tulnud ehk et täpselt nagu Valdo oli mulle ka kinnitanud. Igal juhul lõpuks ma viskasin ära pruudikimbu, mis maandus õnnelikult Triinu käte vahele ja vaatasime ilutulestikku. RUFist olime soodsalt saanud pulmad.ee pakkumisega väga korraliku paugutamise taevas. Kõik olid vaimustuses, lapsed nõudsid kordust.  Ka tort sai lahti lõigatud, mis maitses oivaliselt ja mida jätkus ka järgmiseks päevaks veel ilusti. Tordimeister Järvi Simon oli selle ise kohale toonud vahetult enne lauale panekut, nii et ei grammigi muret selles osas, et kuidas tort kohale jõuab ja lauale saab.

Öösel jätkus klassikaline pulmatrall, südaööst alates hakkasid vaikselt kohalikud elanikud lahkuma ja 2-3 ajal oli järgi jäänud paras noorem kamp, kes pruutpaariga hoogsalt viina asus võtma. Väga lõbus oli ja nii oligi varahommik käes. Ja mina olin veel muretsenud, et mul raudselt tuleb uni peale ja ei jaksa kaua üleval olla.

 Päike tõusis mere pealt ja viimased 24 tundi olid möödunud nagu silmapilk. Aga see jääb meile eluks ajaks meelde.