Abiellumisavalduste viimine - enam pullimaks ei lähe - Igasugust

Sisestas IvyWalker,
Blogide kategooria: 

Meil oli vist kõige koomilisem abiellumisavalduste sisseviimine läbi ajaloo.
Kuna Õnnepalees teisipäeviti paari ei panda, siis oli ainus mõeldav variant Järvamaa ja kõigi südamed võitnud Marika Martin, kes sobilikul kuupäeval dokumendid ametlikuks teeb.

Meie ainus mõte oli allkirjastada dokumendid siin ilma mingi tseremooniata. Plaan oli siis Tallinnast kohe Soome laevale jõuda ja sealt juba Mauritiusele põrutada. Eesmärk oli ka see, et kuulujutt meie abiellumisest levima ei hakkaks.

Lool on ka teine probleem – kõik tunnevad meid. Seetõttu oli vaja asja ajada äärmiselt salaja. Kogu plaan seisnes ometi sellest, et teha salaja ja vaikselt ära.

Martini juurde plaanisime minna maskeeritult. Ehk siis oma ametikostüümides. Nt kui oleme politseinikud, siiis mundrites siseneda ja teha nägu, et ajame tööasja (arreteerime ametnikke vms :-D). Politseinikud me küll pole, kuid meie tavaametinägu sai igati usutav.

Sammusime igatahes Järva maavalitsuse hoonesse, kus siis sekretär teatas, et Martin on just Tallinnasse läinud. “Aga, kui tahate avaldusi sisse viia, siis on üks daam seal olemas,” lisas ta. Ühesõnaga oleksime pidanud juba sel hetkel oma eesmärgi reetma. Kuna tahtsime “maagilisel kuupäeval (03.03.09)” dokumendid sisse viia, siis ei tahtnud ka niisama lahkuda.

Irvitasime lollide nägudega teineteisele otsa, tammusime kohapeal, mees proovis Marika Martinile helistada, aga otsustasime siis ikkagi asja täpsemalt uurida.

Selgus, et dokumentidega tegelev daam oli mehe vana tuttav ning tal pole üldse volitusi sellega tegelemiseks. “Jälle üks inimene juures, kes teab,” nurises mees. Aga võtsime siiski abiellumisavalduse kodus täitmiseks.

Olime juba ruumist lahkunud ja kõndisime tagasi esimesele korrusele, kui daam kriiskas: “Aloo!”. Vaatasime alt korruselt üles ja muti hõiskas nii, et iga maavalitsuse ametnik võis seda kuulata: “VÕTSITE IKKA ABIELLUMISAVALDUSE? ÄKKI ANDSIN ABIELULAHUTUSE OMA? ON IKKA ABIELLUMISE OMA?”
Mees ütles tasasel häälel, et on ikka õige dokument ja me lausa jooksime hoonest välja. Autoni jõudes purskasime tõsiselt naerma – no head saladust... Uuel päeval siis uus katse!

MaarjaLiisa
Kasutaja MaarjaLiisa pilt
Võrgust väljas
Liitus: 13 Mai 2008 - 15:26
Re: Abiellumisavalduste viimine - enam pullimaks ei lähe
10 Märts, 2009 - 13:09

Noh:D Õnneks on Eestis veel nii mõnigi perekonnaseisuamet. Proovige Saaremaale:D
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

-------------------
http://04-06-10.blogspot.com http://unshatteredfaith.blogspot.com -------------------

IvyWalker
Kasutaja IvyWalker pilt
Võrgust väljas
Liitus: 4 Nov 2008 - 17:00
Re: Abiellumisavalduste viimine - enam pullimaks ei lähe
10 Märts, 2009 - 15:52

Mine tea.. äkki Saaremaal tullakse ruuporiga tänavale järele hüüdma: OLETE SIIS IKKA ABIELLUMAS, MITTE LAHUTAMAS??
:o)

mammu18
Võrgust väljas
Liitus: 23 Jaan 2009 - 13:42
Re: Abiellumisavalduste viimine - enam pullimaks ei lähe
2 Aprill, 2009 - 15:20

Meie käisime eile Paides avaldusi sisse viimas, õigemini proovimas. Ja kuna oli 3päeva rohkem kui 3kuud aega siis ei võetud avaldusi vastu. Otsustasime minna 24.märtsil uuesti proovima. See seadus võiks küll veidi rohkem kui 3kuud lubada.

mekamurka
Kasutaja mekamurka pilt
Võrgust väljas
Liitus: 23 Nov 2008 - 19:04
Re: Abiellumisavalduste viimine - enam pullimaks ei lähe
8 Aprill, 2009 - 15:27

meil oli ka selline avalduste sisse viimine, et vast jääb elu lõpuni meelde...
läheme meie täna..ütlen mehele vaata- see meie sõber Mati seisab Õnnepalee kõrval, no sisimas lootsin, et äkki läheb varsti ää...tuleme siis maja tagant- vaatame ta maja ees...
kõige suurem point asja juures on see, et meil tulevad nn üllatuspulmad, keegi ei tohiks midagi teada.
No mis siis ikka teha vaatame õnnelikult otsa ja naeratame. Läheme majja sisse ja siis tuleb välja, et see hea tuttav tuli sinna täpselt samas ajal, täpselt samal kellaajal kui meie sinna läksime oma abielu lahutama...
ja nii me jäimegi väga haledalt vahele...