tahaks jagada oma rõõmu - Igasugust

Sisestas kaanka21,
Blogide kategooria: 

Ja ongi nii...

Ma tunnen et tahan kellegiga rääkida ja jagada oma rõõmu lähenevatest pulmadest. Tahaks sõbrannadega arutada ja käia poodides kleite vaatamas ja kohvikus istuda ja arutada üleüldse kõigest sellest millest meil varem rääkides nii lõbus on olnud.

Aga kes on sõbrad ehk siis milline on sõprade definitsioon praeguseks...Tahaks nii väga kellegiga oma "saladust" jagada aga millegipärast ei usalda ma enam kedagi, isegi mitte neid keda varem oma parimateks sõbrannadeks lugesin. Kutb. Mis minuga küll juhtunud on?Või nendega?

Okei tean mis minuga juhtus. Sain kooli kõrvalt lapse ja siis veel ühe ja mul polnud aega nendega enam väljas käia,siis kolisime maale ja kuna juhilube pole siis on ka keeruline külas neil käia ja nüüd olen ma neile vajalik vaid siis kui neile midagi vaja on.
Kas tõesti määrab ära sõpruse see palju väljas pidutsemas käid või palju mehi jõuab sul kuu ajaga erinevaid olla?

Kahju küll, vabandage väga et sain lapsed mehega kes on mu elu esimene ja viimane armastus, kellega oleme kihlatud (teab vaid perering - laiemal hulgast teavad vaid mehe sõbrad kellest on saamas ka minu sõbrad)
ja varsti abiellume...mina olen õnnelik,

samas vahel igatsen taga endisi aegu ja sõbrannasid,

kellel enam pole aega,sest tähtis on pidu, pidu ja pidu ja lastega emmed sinna enam ei kuulu. Kurb.

See on kurb

Aga tahan olla õnnelik, oma kalli tulevase mehe, oma laste üle ja oma pisikese saladuse üle :D

MA ei tea kas oli seda kõike õige kirja panna aga tunnen et tahan enne oma pulmi asjad selgeks saada ja kui oma nime ära saadan siis saadan ka oma endise elu ja alustan peaaegu puhalt lehelt...oma perega ja oma uute sõpradega :) ja teiega ka :)

liiska
Kasutaja liiska pilt
Võrgust väljas
Liitus: 17 Mai 2008 - 21:28
Re: tahaks jagada oma rõõmu
7 Oktoober, 2008 - 15:11

Mul tekkisid täpselt samuti mõnevõrra uued sõbrad pärast oma elukaaslasega kohtumist. Paljud minu endised sõbrad polnud väärt edasist suhtlemist ja paljud tema omad ka. Parimatest koosnev ring mõlema sõpradest on siiski jäänud ja nendega jagame kõike. Meil on küll nii, et minu sõpradest enamik teab pulmadest ja tema on otsustanud, et tema enda omadele ei taha rääkida, seega olgu nii.
Aga kedagi sellist, kellega minna ja pulmadest jutustada, pole mul ka. Pole lihtsalt sellepärast, et üht pulmad eriti ei huvita, kuigi meie pärast on muidugi hea meel ja mingil määral elab kaasa, ja teine hakkab mu pulmajuttude peale alati mõtlema hoopis selle peale, et tahaks juba ise ka väga abielluda ja kuna ma tean, et see on tema jaoks selline natu õrn teema ja teeb teda vb natuke nukraks, siis ei taha talle rääkida suurt midagi. Ja rohkem mul lähedasi sõbrannasid ei olegi. Üks oleks veel, aga tema on praegu Eestist ära ja isegi ei tea veel, et me abielluma hakkame.

Ma olen aru saanud, et see on paratamatus, et kui kellegagi tõsisemaid plaane hakkad pidama, siis mingi seltskond kaob su ümbert ära. Ja kui enne kooselu- ja pulmaplaanide tekkimist pole jõudnud mõnd paari kindlat ja püsivat sõbrannat leida, siis võibki nii juhtuda, et kaovad kõik. Aga järelikult polnud nad ka väga väärtuslikud ja pole väga mõtet neid taga nutta :)

Lindake
Võrgust väljas
Liitus: 11 Mai 2008 - 23:09
Re: tahaks jagada oma rõõmu
7 Oktoober, 2008 - 21:36

Meil veel lapsi ei ole, aga seda tunnet, et sõbrannad on ära kadunud olen ka mina tundnud. Kui hakkasin Henryga "käima" siis ikka tahtsin temaga rohkem koos olla ja pidin veel ka ülikooli lõpetama, praksis käima jne jne, Ühesõnaga mul polnud enam nii palju aega oma sõbrannade jaoks ja siis nii see läks. Üks moment enam mind ei kutsutud olengutele jne (jah ma tean et tihti ma ei läinud aga mõnikord oleks just tahtnud, aga siis mind just ei kutsutud). Saan aru küll, et kaua sa helistad, kui kogu aeg ära öeldakse. Aga samas minu jaoks on see, et minule küll üle jõu ei käi helistada oma sõbrannale ja üle küsida, et me lähme välja, kas tuled ka? Ja siis kuulsin veel ka, et mõned sõbrannad räägivad koos minust taga (et milliseks ma muutunud olen). See viis mind sõbrannadet veelgi eemale, sest haiget tegi see, et nad ei tulnud mulle midagi ütlema, vaid eelistasid koos kaagutada sellel teemal milline mina olen, selle asemel, et tulla mulle öelda, et neid miski häirib. Aga nüüdseks on sellest möödas pea 3 aastat ja olukord on järgmine - suhtlen endiselt oma sõbrannadega (ja saan nendega väga hästi läbi), aga ma pole nendes enam nii kinni. Nüüd on mul tekkinud ka sõpru "mehe poolt". Kõik on kuidagi paika loksunud.
Nii, et tuleb lihtsalt endale ja sõbrannadele aega anda. Ja lisaks ka see, et paratamatult kasvatakse ka mõnedest sõpradest lahku - pole enam ühiseid teemasid millest rääkida, pole ühiseid huvisid jne.
Igal juhul on minu jaoks ka asendamatuks muutunud sõber pulmad.ee :) Sest kardan, et mitte ükski mu sõber ei viitsiks nii palju puladest jahuda, kui mulle meeldiks. Aga siin saan oma arvamust avalda, leian huvitavat infi jne jne.
Seega jaga aga meiega oma rõõmu ja meie jagame sinuga enda rõõmu.

leeena
Kasutaja leeena pilt
Võrgust väljas
Liitus: 16 Jaan 2008 - 20:23
Re: tahaks jagada oma rõõmu
7 Oktoober, 2008 - 17:12

Minul oli ka nii, et kui oma mehega kohtusin ja hakkas t6sisem suhe. Kadus enamus s6pru.. uusi eriti tulnud ei ole v.a. mehe s6brad.
Ma ei tea yldse miks aga tavalised on nii, et perekonna inimesel tekivad teised huvid ja ka teised s6brad -tahame me seda v6i mitte:)
Aga helista oma s6brannadele ja r22gi oma heast uudisest, kysi kuidas neil l2heb, saage kokku:) -Siis saad kindlalt 2ra otsustada kas nad on ikka s6brannad v6i juba pigem tuttavad:)

Mida ei saa üksi, saab koos!
Meie kaunis päev 25.10.2008(:

Mida ei saa üksi, saab koos!
Meie kaunis päev okt'08

MaarjaLiisa
Kasutaja MaarjaLiisa pilt
Võrgust väljas
Liitus: 13 Mai 2008 - 15:26
Re: tahaks jagada oma rõõmu
7 Oktoober, 2008 - 22:27

Seisa näoga päikese poole, siis jäävad varjud su selja taha:)
aga vahest on sul mõni sugulane, kellega juttu vesta. Minule on tundunud, et kõikidel peale minu on tädisid ja täditütreid ning kõiki teisi taolisi sugulasi. Äkki on ka sinul?;) Ning mis siis, kui temal on lahedad sõbrannad, kellega sina võiksid lähemalt tuttavaks saada?
Ega mulgi eriti palju inimesi pole, kellega oma emotsioone jagada. Sõbrannad pea on kõik sellised, et nende jaoks on vaid käimine ja sebimine elu liikuma panevate otsuste seas.
Noh, minul on alles gümnaasiumi lõpp ning tahes-tahtmata peavad nad mu ära kuulama, sest kohtan neid iga päev. Kuid soovitud vastukaja ja kaasaelamist ma ei leia.
Aga vähemalt siin on inimesi, kes jagavad oma rõõme ja ideid meie elu ühe suurima otsuse avalikukstegemise ning tähistamise teemadel:)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

-------------------
http://04-06-10.blogspot.com http://unshatteredfaith.blogspot.com -------------------

liiska
Kasutaja liiska pilt
Võrgust väljas
Liitus: 17 Mai 2008 - 21:28
Re: tahaks jagada oma rõõmu
10 Oktoober, 2008 - 14:07

Minu meelest on see päris loomulik, et gümnaasiumiealised tüdrukud mõtlevad muule kui abiellumisele. Nagu vast isegi aru oled saanud, siis selles vanuses abiellumine on pigem erand.

ohjah
Võrgust väljas
Liitus: 5 Märts 2008 - 17:20
Re: tahaks jagada oma rõõmu
7 Oktoober, 2008 - 22:45

jah, olen minagi sarnase kogemuse võrra rikkam. lapsi meil küll (veel) pole, aga sõbrannad on enamuses ära kadunud. Ise ma olen nüüdseks kolinud ära välismaale, kuid need head ja paremad sõbrannad, kellega kunagi tundide viisi telefoniski sai jutustatud - ei ole enam kaua minu jaoks aega leidnud, kuigi tahaks ka kellegagi oma rõõmu ja muresid jagada...ja just kuna elan välismaal, siis polegi mul siin nn oma sõpru - inimestel on erinevad elud, ei saa nendega rääkida "vanadest aegadest" ja naerda kurvastada teatud asjade üle...
kuigi pean teemaalgatajale tunnistama, et lapsed muudavad inimest tõepoolest päris palju, tean sedagi omast kogemusest. Uues kodukohas olen püüdnud endale mitmeid tegevusi leida ning nagu reegel - alati ümbritsevad mind lastega noored naised ja tee mis teed - ei ole mina nende hulgast endale ühtegi sõpra leidnud, kuigi nemad omavahel leiavad kergesti ühise keele.....arvatavasti on neil lihtsalt ühised teemad, ühised mured ja ühised probleemid arutleda, mida ilma lasteta naisel lihtsalt pole ja ausalt ilmselt enne kui mul endal lapsi pole, ei saa ma aru ega lihtsalt jaksa kuulata seda juttu, kuidas kellegi laps tegi nii või naa....naine ja mees on paar; naine, mees ja laps on perekond ning need kaks gruppi elavad päris erinevat elu. minu probleem pole ka selles, et tahan pidutseda.....elan oma kaasaga koos mõnusat elu, kuid vajaka on just sellest nö. tüdrukute vadistamisest veini klaasi taga.....kurb on, ei teagi mis see lahendus oleks....

ookean
Kasutaja ookean pilt
Võrgust väljas
Liitus: 2 Juuni 2008 - 16:41
Re: tahaks jagada oma rõõmu
22 Oktoober, 2008 - 19:16

Ma olen suhteliselt sarnases olukorras, alaliselt välismaal olen elanud 9 kuud ja uusi sõpru-tuttavaid ei ole leidnud, kui Eestis käin, siis vanadel sõpradel on alati kiire ja nii on läinud. Eks elu näitabki, kes on tõelised sõbrannad, aga sellest nö. tüdrukute vadistamisest veini klaasi taga tunnen mina ka puudust. Lapsi ka meil veel ei ole, et vahel on suhteliselt üksluine... Õnneks on pulmad.ee olemas ja saab siin oma mõtteid jagada, vähemasti pulmadega seotud:)

Manjaana
Võrgust väljas
Liitus: 22 Juuli 2007 - 14:19
Re: tahaks jagada oma rõõmu
8 Oktoober, 2008 - 10:13

Minul ei ole ka eriti sõbrannasid ja südamesõbrannat ammugi mitte. See on minust endast tingitud. Mul oli varem üks parim sõbranna, aga temal tekkis uus sõbrannade ringkond - iga uus tuttav oli kohe temale väga hea sõbranna. Ja siis ta käis alalõpmata nendega väljas pidutsemas, siis ei mäletanud enam, kuidas pidu lõppes. Ühesõnaga kirjut elu elas. Tundsin, et ei suuda temaga sammu pidada ja ega polnud ka tahtmist. Hakkasin eemale tõmbuma. Nüüd on mul vaid niipalju sõpru (pigem tuttavaid kooli ajast), et kui tahan mõnikord "tuulutama minna", siis helistan neile. Tunnen, et mulle täiesti piisab oma mehest ja oma perest (õest ja emast). Kui omal ajal oli meeste muresid või praegu mure abikaasa pärast, siis jagan seda õega ja tema minuga oma muresid. Mees on samuti muutunudüsna koduseks, ei viitsi ka eriti oma sõpradega väljas käia.
Kui aga seltskonnas on väikeste laste emasid, siis mina saan nendega küll hästi ühisele "lainele". Nemad räägivad oma lastest ja kogemustest, mina räägin õe lastest ja kogemustest :)
Ka nii saab ja ma ei kurda selle üle, et sõpru pole. Kõik oma rõõmud ja emotsioonid olen saanud oma pereringis ja mehega jagada. Äkki sinulgi leidub peres või suguvõsas inimesi, kellele saad omi asju usaldada ja rõõmu jagada!

Ja mul on hea meel, et taas on üks paar juures, kes on otsustanud oma liitu ka ametlikult kinnitada!! Edu teile!

m oc
Kasutaja m oc pilt
Võrgust väljas
Liitus: 16 Juuni 2008 - 13:39
Re: tahaks jagada oma rõõmu
8 Oktoober, 2008 - 17:25

Ma arvan ja olen alati selle motteteraga nous olnud, et inimesed kasvavad ja opivad iga paev ja kui juhtubki, et suhtesse jaab auk sisse kas siis aja voi reisimise tottu on alati raske alustada sealt kus pooleli jai, sest inimesed muutuvad natuke iga paevaga.
vaatan isegi ennast teinekord ja motlen, et milline oleksin ma praegu, kui poleks 9 aastat tagasi eestist lahkunud ja mehe leidnud? koju tulles leian tihti et minu motteviis ja olek on teised, vorreldes koolikaaslastega. Enamus koolikaaslastest on juba emad, mina mitte. Ma kain kodus ja vahetevahel tundub, et mind vaadatakse juba nagu valismaalast, mitte eestlast ja kunagist suurt sopra, kuid nii see juba kord on. sobrad tulevad ja lahevad, vahetevahel isegi kohtud kunagise tuttavaga ja algabki uus ring, peab jalle koigest raakima ja koike jagama.
Kui teatasin monele n.o vanale koolikaaslasele et abiellun 2009, siis vaadati et kust see raha tuleb, et suured pulmad teha ja juba seadsidki ennast ritta pulma tulekuks, minul jaab vaid moelda- miks, nii kiiresti jalle sobrad kui aastaid minu jaoks aega ei leidnud. Mida teha? edasi elada ja loota et yks kord tuleb aeg mil ka mina leian endale need toelised tuttavad nii eestis kui valismaal.
Pole hulli midagi, me peame vastu ja liigume ning areneme edasi ilma et keegi kritiseeriks voi ohkaks.

Joudu ja kannatust koikidele pruutidele nii eestis kui iirimaal :-)

Mags

ohjah
Võrgust väljas
Liitus: 5 Märts 2008 - 17:20
Re: tahaks jagada oma rõõmu
8 Oktoober, 2008 - 18:54

m oc, sa ütlesid,e t elad välismaal juba 9 aastat, kas selle ajaga pole sa endale leidnud nö. asendussõpru, kes su kunagisi häid tuttavaid edukalt asendavad? Päris hirmutav kuulda kui pole... mina olen välismaal elanud alles veidi üle aasta, kuid sõpradega on nagu on...kuid tahaks ikka loota et 9 aasta jooksul õnnestub kelleagagi sõbraks saada :) praegu on võibolla takistuseks ka väike keelebarjäär, kuna siin kus mina elan, on inglise keele oskamine juba klass omaette, teine probleem on selles, et kuna kaasa on minust vanem, siis tema tutusringkonna naised on ka vastavas vanuses ja ka nendega ei ole mul võimalik "sõbrannatada", pigem meenutavad nad mulle emamudelit ja tänan väga, see on viimane asi mida mul vaja on, et keegi võõras naisterahvas tunneks muret kas mu mantel ikka on talvesoe ja seelik piisavalt pikk. või siis on neil, nagu ka lastega naistel, omad teemad - kes on juba lahutatud ja teisel ringil, kellest on ajaga saanud feminist jne...mina, kes ma alles algaja kooselus olen ning pulmad kohe ukse ees ootamas - ei taha kuulda neid jutte negatiivsetes toonides, olgu- kui need tulema peavad, las nad siis tulevad, aga iga asi omal ajal - praegu olen ma ju õnnelik ja see loeb. õnnelik mehega, õnnetu ilma sõpradeta...vahel tunnen mehele kaasa, et ta peab kuulama mu jutte nendest vägevatest kingadest seal poes ja oi kui naljakas asi minuga täna kohvipoes juhtus :)) aga mis sa teed, kui pole sõbrannasid

m oc
Kasutaja m oc pilt
Võrgust väljas
Liitus: 16 Juuni 2008 - 13:39
Re: tahaks jagada oma rõõmu
9 Oktoober, 2008 - 17:33

vastukaja ohjah'ile

ma ei oelnud et mul pole sopru tuttavaid, et istun yksinda, vaatan lakke ja ohetan vanade soprade peale.
vaike selgitus siis sulle, Keelega pole mul mingeid probleeme, kuid kuna mu tulevane mees on kiiresti edasi arenev ja juba tunuks saav kokk, oleme tosiselt mooda iirimaad ringi liikunud ja kuna ka mina 7 aastat ainult hotellides/baarides tootasin voin enda kaitseks oelda, et suuremalt jaolt tuttavad (sobrad) kellega kohtud yhel aastal liiguvad edasi ja samuti tegime ka meie. loomulikult on kyll ja kyll juttu sellest et kirjutame ja helistame jne, kuid aja moodudes kaob seegi, inimesed elava yksteisest lahku.

nyyd oleme ennast ilusasi sisse seadnud Corkis, ostsime maja ja alles nyyd saab normaalselt hakata endale sopruskond looma, kuid seegi votab oma aja. Kohtud kellegagi ja esmalt tunduvad nagu monusad kuid ajapikku leiad et midagi on nagu valesti. Ma olen tosiselt vasinud olemast see kes peab alati helistama ja kulas kaima, alati aitama hadast valja jne. Voib-olla on see minu viga... eks ma siis opi oma vigadest hilem.... tulevikus!

tunnen samuti sinule kaasa, sest lihtme sul pole, kuid aja pikku kyll asjaolud muutuvad ja leiad sinagi teistega selle yhise keele ja siis naerad hiljem sellepeale how silly you were.....

Mags

ohjah
Võrgust väljas
Liitus: 5 Märts 2008 - 17:20
Re: tahaks jagada oma rõõmu
11 Oktoober, 2008 - 18:26

m oc-ile

tunnen, et päris paljud asjad on mul sinuga sarnased, samas...ju ta vist siis ole sarnane veel päris paljudel inimestel :)
jah, siin need kellega olen tutvunud, on samuti nö "läbisõidul", kes teeb pool aastat tööd, kes koolis vms, hetkel olen mina siis see kes on paigal ja vaatab kuidas teised voolavad mööda.
samuti, nagu sa ütlesid, et alles nüüd olete veidd paiksemaks jäänud, ostnud maja jne.....elan minagi ootuses, et millalgi Oma kodu saada, kus Ise oma käe ja maitse järgi saab kõik otsast peale teha....võibolla ka hoopis teises riigis....tahaks siiski, et vähemalt inglise keeles saaks inimestega suhelda....praegu olen sunnitud õppima hoopis teist keelt...
ja veel see, et alati olen mina see, kes peab helistama, organiseerima kokkusaamisi jne jne....see on tõesti väsitav ja tekitab vahel mõtteid - milleks mina? kas ainult mulle on mu sõbrad ja sõpruse hoidmine oluline? ja ehk sellepärast ongi jäänud praktiliselt ära igasugune telefonivestlus, sest mina ei helista, siis teised ka ei helista....aegajalt ikka tahaks haarata telefoni, kuid siis sunnib selline kanguseuss telefoni tagasi panema ja mitte helistama, u nii,e t tahaks kohe näha, kas ja kui kaua võtab aega et keegi ise ka esimesena helistab....võibolla ei helistagi, aga...võibolla pole selliseid sõpru vajagi?! ei tea, eks paistab.....uus elu vajab elamist.

edu sulle ja su kaasale ja edu mulle ka :)

Sirtsu
Kasutaja Sirtsu pilt
Võrgust väljas
Liitus: 16 Juuli 2008 - 13:24
Re: tahaks jagada oma rõõmu
16 Oktoober, 2008 - 12:08

Tegelikult elus ongi nii, et kui sul on pere ( mees ja lapsed), siis paratamatult vabad ja vallatud sõbrannad eemalduvad. Minul on vähemalt nii olnud....
Veel paar aastat tagasi olime lahutamatud, käisime pidudel näpud püsti, jagasime korterit ja kõik oli väga ilus.
Siis ma leidsin omale mehe ja tema kolis aastaks välismaale.
Kui ta tagasi tuli, oli minul juba väike laps sündinud ja ta tuli hea meelega katsikule....rohkem ma teda näinud pole. Ei huvita teda kuidas mul või lapsel läheb. Ta on leidnud endale uued sõbrad, kes käivad peol ja elavad nö vaba elu. Olen teda mitmeid kordi külla kutsunud või öelnud, et läheks välja, aga ta pole vedu võtnud.
Nüüd kui kuulis, et pulmad lähenevad....vot nüüd ta helistas ja küsis ka kutse ka saab ! Mnjah....kurb lihtsalt, et mõnede jaoks on tähtis ainult pidu ja pillerkaar ja muud siin elus ei nähta.

Aga ma olen õnnelik, kuna mu ümber on sõpru, keda huvitab mina ja minu elu ! Kindlasti tuleb neid veelgi :)

See päev on Teel...

kaanka21
Võrgust väljas
Liitus: 22 Sept 2008 - 07:40
Re: tahaks jagada oma rõõmu
16 Oktoober, 2008 - 15:14

Tegelikult küll jah ja ma arvan et kui taheta huvi tunda minu ja tegemiste vastu pole nagu erilist mõtet seda ju neilt paluda ka.
Arvan et paljud ka minu juba nüüdsesks kaugetetks tuttavateks muutunud sõbrannadest tahaksid nn kutset aga vot pole plaanis laiemalt kui praegused tuttavad ja pereringkond seda üldse kellata kus ja mis tpoimub :)