Planeerimine ehk kuidas kõik teoks sai. - Planeerimine

Sisestas Merle Ruut,
Blogide kategooria: 

Aprilli lõpus 2011 aastal umbes siis kui meil sai täis neli aastat rääkisime meie niisama pulmade teemal. Elus on ikka nii, et kui väga tahad midagi siis ka saad. Kuid pulmadega oli meie peres ikka nii, et ei ole raha ja eks me ükskord ikka teeme. Kindlasti teeme. See oli meil alati jutuks, aga rohkem nali kui tõsijutt.
Tekkis küsimus, millal ükskord raha meie õuele tuleb. Arutlusele või küsimusele sain ootamatu vastuse, aga teeme ära. Vastus ajas mind nii ärevusesse, et lõi mind lausa kurdiks. Enne magama jäämist olime kokkuleppinud, et suviseid pulmi me ei taha ja ajaliselt võiksime poole aasta pärast abielus olla. Eelmisel suvel olime nagunii otsustanud, et meie pulmad tulevad lõbusad. Seega vaikselt omaette seda asja me ei aja. Nii asi jäigi. Vähemalt paariks päevaks.
Saatsin mehe ära Soome tööle. Mõtted peas pulbitsemas. Jäi ju kokkulepe, et mõne nädala jooksul selgitame välja rahalise seisu ja teeme eelarve. Peas tulvas miljon mõtet, mida väga soovisin kellegagi jagada. Kuigi jagada polnud ju veel midagi. Siiski ei suutnud ma oma suud pidada ja ühelt sünnipäevalt sõbranna juurde öömajale naastes rääkisin südamelt ära. Tüdrukud oli just venna viinud pulma ja ohkasid, et tahavad ka pulma, mille peale ma vaikselt ütlesin, et tulgu siis minu pulma. Nii suurt rõõmukisa ei ole ma kunagi oma elus kuulnud. Mul oli tunne, et hoopis sõbranna hakkab abielluma. Tegin kiire selgitustöö, et tegelik me veel ei teagi, kas saame seda endale lubada. Minu jutt neile kohale ei jõudnud.Hommikul ärgates nägin juba sõrmuste katalooge, pruutkleitide tegumoode jne.

Esimene kuu
Nädalad möödusid, ja mina vaikselt piilusin pulmad.ee lehte ja ammutasin teadmisi, kuidas oma pulmi organiseerida. Ühel hetkel helistas mees ja ütles, et pulmadeks vaja minev summa on minu arvele kantud. Vot nüüd tundsin ma hõrku pulmamaitset. Tekkis esimene pilt milline ja kus olema saab. Kuupäeva valisime kaua, tahtsime, et see võimalikult palju sobiks kõigile. Kuupäevaks sai 15.10 ja ohh seda üllatust kui Pärnu perekonnaseisuamet ütles, et sel päeval ei ole võimalik abielluda. Mõeldud tehtud, olin sunnitud abielluma koolinädalal. Küll õppejõud mõistavad- lohutasin end.
Kohta hakkasin otsima alles napilt viis kuud enne pulmi. Esimese hooga küsisin pakkumist Ammende villast. See lõi õnneks jalad alt. Summa oli muinasjutuline ja loomulikult ka sisu oli sama vääriline. See mind siiski ei heidutanud, sest Ammendega olid mul omad plaanid ja lõbus pidu meie sugulastele ja sõpradele sinna majja ei oleks sobinud. Ühte ma teadsin, pulmad peavad toimuma Pärnu lähedal, sest Pärnu on minu kodulinn ja sinna lähedale on maetud ka minu vanemad. Pulmad.ee kaudu leidsin Villa Andropoffi. Jaanus saatis meile pakkumise, millest oli raske keelduda.
Vahepeal tuli ka mees koju ja temagi jäi Villa Andropoffi pakkumisega rahule. Esimese organiseerimise kuu sisse jäi plaanide tegemine arvutis ja loomulikult tegi seda meie eest mu parimatest parim pruutneitsi. Minul jäi ainult öelda sobib ei sobi. Samuti mahtus esimese kuu sisse ka kleidi jaht. Käisin läbi palju, palju salonge, kuid tulemusteta. Jäänud oli vaid Pärl- just sealt ma oleksingi pidanud alustama. Uksest sisse astudes vaatas kleit mulle vastu. Teadsin, et kleit peab olema punase lisandiga ja ideaalis lausa bordoopunane. Just ideaali ma Pärlist leidsingi.

Teine kuu
Pulmaisaga ei vaevelnud ma üldse. Umbes seitse aastat tagasi kohtusin ühel suveüritusel Varmoga ja juba siis ma ütlesin, et temast saab mu pulmaisa. Mul ei olnud siis veel meestki. See oli minu soov ja Varmo oli ilusti ka vaba.
Juuksuri ja soengu tegumoe leidsin juhuslikult telekas. Hommikul ärgates panin teleka mängima ja sealt tuli saade Hooaeg. Krista punus ühele tütarlapsele pähe pitsi ja ma lausa kargasin voodist püsti. Teadsin, et see on just see, mida soovin. Ma ei jaksanud kolmapäeva ära oodata, millal Krista Kuusalus tööl on. Loomulikult oli ta kohe nõus.
Kutsete tegemise otsustasin kohe alguses endakanda võtta, sest keeldusin maksmast 2 eurot kutse eest. Kaasasin sõbrannade abi. Helena tegi mulle vähemalt kümme näidist, millest oma välja valisin. Sama kehtis ka ametimärkide kohta.
Fotograafi leidmisel aitas mind järgmine sõbranna. Jõudsime fotograafiga kokkuleppele ja panime paika kohtumise aja. Kohtuma pidime neli kuud enne pulmi. Päev paigas ja kellaaeg ka, kahjuks ei tulnud ta kohale. Nii olingi alguses tagasi. See pisut masendas. Nii jäi see asi korraks kõrvale.

Kolmas kuu
Neli kuud enne pulmi hakkasin tubliks ja korralikuks. Kutsed valmisid hoogsalt. Torditegijat otsisin ja otsisin. Eelarve oli meil suht piiratud ja tuli otsida hoolsalt. Kahjuks ei kandnud ka see otsing vilja. Vahepeal käisime ära ka proovimenüül. Sõrmuste kuld oli viidud ja mudel valitud.
Kõige rohkem abi selle aja jooksul sain pulmad.ee. Ükski nõuanne või hoiatus ei jooksnud minust mööda. Märkamatult oli aeg möödunud ja elu tähtsaima päevani jäänud ainult kolm kuud. Kutsed, mis tundusid mitte valmis saavat - olid valmis ja tuli laiali jagada. Tahtsin seda teha võimalikult personaalselt.

Neljas kuu
Kutsetejagamisetripp oli väga lahe. Tegin seda koos pruutneitsiga. Alustasime Saaremaaga. Sõit sinna oli tore, naasmine veelgi toredam. Tagasi hakkasime tulema hommikul pool üksteist. Teel olles tekkis mõte, et viime siis kutsed juba Pärnu ka ära. Selleks tuli sõita Kuusallu võta kutsed ja sõita Pärnu. Kui see ring sai tehtud oli kell 23.00 ja ma olin sel päeva roolis olnud peaaegu kaksteist tundi. Ikkagi oli tore kutseid jagada.
Tähtsa päevani oli jäänud kolm kuud ja mul ei olnud ei fotograafi ega ka torti. See näris hinge. Võtsin kuulda meheõde. Tellisin tordi Urmaselt ja kohtusin tema fotograafiga. Tort oli oma hinda väärt ja ma ei kahetse, et eelarvesse augu sellega tekitasin. Fotograaf Terje oli minu jaoks kui taevane kingitus. Esimesest hetkest olin kindel, et tema on see õige.

Viies kuu
Suurematest asjadest oli jäänud menüü koostamine, meikar ja auto. Kõige suuremat peavalu valmistas meikari leidmine. Nii palju kui ma ka kirjutasin erinevatele meikaritele kelle kontaktid internetist leidsin vastas mulle ainult Õnne Rudi. Kahjuks osutus tema kohele kutsumine mulle siiski liiga kalliks. Napilt kaks kuud enne pulmi leidsin tuttava tuttava tuttava kaudu oma endise klassiõe, kes kahjuks ise ei olnud vaba, kuid soovitas mulle Merlet.
Auto leidmine oli ka omaette rabelemine. Hinnad, mis limusiinide rendi eest küsiti oli ülemõistuse kallis. Samuti ei sobinud mulle ka rendiaja arvestus. Kuni ühel päeval külastasin ma pruutpaar.ee lehte ja seal oli sooduspakkumine. Kohe kirjutasin ja käisin ka autot vaatmas. Suurepärane. Taas kord tasus rahulikult otsida ja kaaluda end ära. Ütlemata uhke ja asjalik ja personaalne teenindus. Lihtsalt suurepärased inimesed töötavad seal.
Menüü koostamine käis lihtsalt, sest abiks oli Villa Andropoffist Jaanus.
Ainsaks ületamatuks takistuseks jäid mulle toolikatted. Ma ei saanud ühtegi vastust rendifirmadelt terve viie kuu jooksul. Olin valmis need juba õmblejal lasta teha, kuid pruutpaar.ee’st toodi mind maapeale tagasi ja öeldi et see on liiga kallis ja mõtetu kulutus. Seega tegin otsuse, et ma ei tahagi teha tegemist ettevõtetega, kes ei soovi mulle müüa. Siinkohal pean ütlema, et saal sai ka ilma toolikateteta väga kaunis.
Kõige selle vahepeale mahtus ka kaks unenägu pulmade teemal.
Unägu nr 1 Minu kallis mees läks tooma pruudikimpu. Ta tuli tagasi kolme närtsinud kerberaga. Ma olin nii õnnelik saadud kimbu üle. Ärgates muidugi nii õnnelik ei olnud.
Unenägu nr 2 Pulmad täies hoos, aga millegi pärast ei jõudnud minu mees meie pulma. Olin üksi fotosessioonil ja järsku tuli ämm ja riidles minuga, et tema poeg peab üksi abielluma. Selle peale tormasin mina muidugi registreerimistuppa. Kuna pidu toimus mulle tundmatus lossis siis kleit oli mul printsessilõikega ja lehvis ja õõtsus trepist alla joostes. Pruutpaari tuppa jõudes ulatas mees mulle sõrmuse, mis oli kohutav plekijublakas ja üldsegi mitte see mille olime telline. Siiski valmistas see mulle suurt rõõmu. Ärgates mitte nii väga.

Kuues kuu
Teine unenägu oli tingitud ilmselt sõrmuste pärast, sest need ei tahtnud kuidagi valmida. Sõrmused saime kätte mõni nädal enne pulmi ja loomulikult ei olnud need sellised, mis tellitud vaid veelgi paremad.
Suurema tralli tegi meie eest läbi siiki pruutneitsi. Meie ainult kinnitasime ja nautisime kogu üritust. Sekkusin ainult siis kui pruutneitsi hätta jäi. Soovitan soojalt kaasata pruutneitsi juba planeerimisel. Nii jääb endal rohkem aega nautimiseks.
Umbes kuu enne pulmi otsustasime ka floristi enam mitte otsida vaid kutsuda kaasa endaga Kuusalust Heli lillepood. Kimp ja tänukingid tulid nagunii seal, miks ka mitte kõik ülejäänud. See otsus oli õige. Heli on mõistnud mind poolelt sõnalt ja kimbu värvi tabas ta ära kleidipaela nägemata. Mina soovisin vaid Kallasid.
Ma olen uhke, et sain oma meeskonda nii head tegijad. Usaldasime neid jäägitult ja see tegi elu tähtsaima päeva nauditavaks.
Nii jõudiski kätte 22.10.11. Igasse kuusse mahtus ka hulganisti pisiasju, mis aga tuleb avastada Teil endil. Edukat planeerimist Teile!

pisipulm
Võrgust väljas
Liitus: 28 Nov 2011 - 09:33
Re: Planeerimine ehk kuidas kõik teoks sai.
26 Mai, 2012 - 13:22

Palju õnne ja väga hea postitus!