1960. aastate pulmad (Leini Poomi mälestused) - Pulmakirjeldused

Sisestas Virgo Jaani,
Blogide kategooria: 

Oma pulmadest aastast 1960 jutustab Leini Poom järgmist:
Abielu registreerimine oli laupäeval, 3.septembril kell 15.00. Tol ajal olid ka laupäevad tööpäevad. Kuigi varem sadas päevade viisi, juhtus see laupäev olema kena ilm ja õhtuks oli päikegi väljas. Vanarahva uskumist mööda pidi ilusa ilmaga abiellumine tooma õnne.

Registreerimine toimus Paide Perekonnaseisu Büroos, mis tol ajal asus Paide Rajooni Täitevkomitees Paides, Pikk t.2 II korrusel. Ruum oli väga väike, sinna mahtus vaevalt 20 külalist. Kohale sõitsime veoautoga, autojuhiks peigmees Karl ise. Peigmees kandis tumedat ülikonda, kuid pruut valget kleiti kanda ei tohtinud, sellepärast olin endale muretsenud helesinise kleidi. Ei mäleta, et oleks olnud pruudikimpugi.

Ainukesteks külalisteks olid minu õde Evi ja Karli vend Olavi, kes ootasid meid juba. Kuna ka nemad kandsid samu perekonnanimesid, mis meil, taheti ekslikult nemad hoopis registreerida. Õnneks said nad enne asjast aru, kui ametlikuks mindi.

Registreerimine oli väga ametlik ja nõukogulik. Sõrmuseid ei lubatud- need panime teineteisele sõrme pärast tseremooniat.
Mäletan ka seda, et veoauto, mis meid Paidesse oli viinud, ei tahtnud enam käima minna. Siis võttis Karl vända ja käivitas mootori vända abil käima.
Kui jõudsime Reopalu metsa juurde, nägime, et kaks Röa poissi Vello Lillepalu ja Mati Lott istuvad tee ääres. Karl pidas isegi auto kinni ning pakkus küüti. Poisid olid eriliselt ehmatanud ja keeldusid. Hiljem selgus, et nad olid organiseerinud tee kinni paneku, mis tolle aja pulmades väga moes oli. Kuid nad vaesekesed ei kujutanud ette, et pruutpaar sõidab veoautoga! Ja köis jäigi ette tõmbamata ning tasu viinapudeli näol saamata.

Pulmapidu toimus Röal Karli kodus nn. Pritsukuuris. Laud oli kaetud kaskedega kaunistatud kuuri alla, kuhu mahtus umbes 40 inimest. Eelnevalt oli siga tapetud ja kõik toidud olid kodusel teel valmistatud. Algul pakuti suupisteid “külmalt laualt”, seejärel tuli soe toit (seapraad, kartul, kapsas), siis magustoit (kissell vahukoorega) ja lõpuks pulmatort, mis oli ka valmistatud kodus oma materjalist. Loomulikult ei puudunud laualt ka koduõlu, mis tol ajal veel väga moes oli ja pidi täitma tuju tõstmise eesmärki lisaks kangemale kraamile.
Sellel ajal ei möödunud ükski pulm ilma pruudivarguseta. Nii ka mind peteti peigmehe juurest ära ja pisteti “Willisesse”- see oli esimees Endel Liebergi tööauto. Tema see pruudivaras oligi koos peaagronoom Johannes Sarapuuga. Nad sõitsid minuga Väätsa poole, ise kolhoosi probleeme arutades. Mul jäi küll mulje, et nad olid minu sinna taha auto istme peale unustanud. Mul hakkas päris külm ja palusin end tagasi pulmamajja viia. Kuna peigmees ei osanud mind kusagilt otsida, ei jäänudki varastel muud üle, kui mind sama targalt peigmehele tagastada. Arvestades mõlema mehe teada-tuntud huumorimeelt, oli pruudi tagastamiseganalja kui palju.

Vahepeal jõuti toonekurg koju korstna otsa viia, kust peigmees pidi ta alla tooma. Õnneks polnud see väga keeruline, sest maja oli madal ja katusele minek lihtne.
Pulmaöö möödus kuuris heinavirna otsas, kus viimased pidulised meid iga hetk võisid tülitada ja üles äratada. Hommikul tõusime varakult, sest vaja oli ämmal aidata uuesti laud katta. Oli ju selline komme, et kogu külarahvas kutsuti hommikul tagasi sööma. Nii kestis lõbus pulmapidu edasi veel järgmiselgi päeval.
60. aastatel oli kindlasti ka uhkemaid pulmi, kus järgiti palju rohkem vanu pulmakombeid. Meil neid eriti ei olnud. Meie olime lihtsad maanoored ja pulmanaljad tulid tänu humoorikatele pulmakülalistele. Ning neid meil jätkus!
Mäletan, et kõik olid hommikul juba kohvilauas, kui keegi tuli teatega, et peigmees on end juba aias õunapuu otsa üles poonud. Kõik jooksid aeda vaatama, rippuski seal õunapuu otsas peigmehe topis. Mahlakad repliigid kõrvale ning kõik said naerda pisarateni.

Lõbus oli ka see, kui kaks külameest mängisid hobust. Olid end teki alla pannud, üks oli esimeseks ja teine tagumiseks otsaks. Mõlemail olid kaasas veega täidetud pudelid. Kui keegi julges tekki kergitada, ükskõik, kummast otsast, siis “tasu” ei tulnud kaua oodata!
Korraldati ka “korduspulmad”: pruudiks ehitud Karli vend Olavi ja peigmeheks poole lühem pruudi õde Aino. Pastorit esindas väga edukalt ikka seesama naljahammas külamees “Õkva”. Kõik sujus väga kenasti seni, kui pulmalised hakkasid “kibe” karjuma. Siis kiljatas “peigmeespoiss” väga naiselikult ja põgenes sündmuskohalt.

Kõik oli väga lõbus ning inimesed olid sõbralikud ja rõõmsad. Tuju ei rikkunud isegi see väike vahejuhtum, kui kolhoosi esimees kogemata oma uhiuue pintsakuga käe toetas pulmatordile kreemirooside sisse. Ja kogu kreem, mis oli mõeldud söömiseks, jäi tema varrukasse.
Mulle tundub, et 6o. aastad vist olidki Nõukogude Liidus ja seega ka Eestis niisugused karmid ajad, kus väga paljud asjad olid keelatud. Samuti oli kolhoosiski elu tagasihoidlik. Raha oli vähe ja pulmapidu tuli korraldada oma jõududega. Hiljem läks elu lahedamaks ja sõrmuseid ning valgeid kleitegi tohtis juba kanda. Vaatamata kõigile raskustele abielluti ja elu seisab vaata et kindlamaltki koos kui tänapäeval uhkete pulmadega.

Fotograafi meie pulmas ei olnud, sellepärast ka pole sellest sündmusest ühtki fotomälestust. Ka Perekonnaseisu Büroos ei olnud fotograafi. Ilmselt oleks seda sinna tellida saanud, kuid meie, lihtsad maainimesed, selle peale ei tulnud.
Eestlane, kellele on omane traditsioonide austamine, ei muutnud ka pulmakombeid väga tihti. Sellepärast ei olnud 60.aastate pulmades midagi uudset, vaid pulmanaljad ja traditsioonid olid esiisadelt pärit. Tol ajal puudusid kombestikust kiriklikud elemendid ja traditsioonid: puudusid pulmavanemad, pruutneitsid jne. Rahapuudusel tehti kõik toidud kodus ja ka pulmapeo seltskondliku osaga püüti oma jõududega hakkama saada. Kindlasti peeti ka tol ajal teistsuguseid pulmi, kuid meie maapulm oli just selline, nagu ma kirjeldasin ja mulle tundub, et küllaltki tüüpiline 60.aastate “külapulm”.

Autor: Ele Enn
Orig. URL: http://jol.cma.ee/?action=article&CatID=1008&ArtID=1860