7aastat ja 9kuud hiljem ehk meie imekaunis päev.... - Pulmakirjeldused

Sisestas prtruu,
Blogide kategooria: 

Päev enne pulmi ehk 16. september...
Nagu ikka on päev enne pulmi mega palju asju vaja teha ja korda ajada, ükskõik palju varem planeeritud asjad on, nii ka meil. Hommikul kell 10 läks peigmees oma isa ja emaga Ramirenti telkide järele, et need siis teise päeva peo jaoks juba üles panna, mina jäin lastega ämma-äia korterisse. Mul oli vaja lõpuni valmis saada autokaunistus ehk siis kinnitada veel magnetid võrgu ja riide vahele, asjad ära sorteerida ja muud väiksemat nipet-näpet veel teha. Peale lõunal pidime minema kirikut kaunistama ja pärast seda kohe Kihelkonnale rahvamajja asju viima ja kaunistusi üles seadma. Etteruttavalt ütlen, et esimene normaalne söök pitsa oli mul õhtul kell pool 9, seni ajasin läbi 2 õuna ja 5 kummikommi peal.
Kell 4 käisime kirikut kaunistamas, sidusime pingiotstesse valgest läikivast kangast kaunistused, kinnitasime need minu tehtud paeltest rooside ja lindiga, paigutasime iga pingirea otsale laululehed ja küünlad ning puistasime altariesise riidest valgete roosikroonlehtedega üle. Kirik sai ilus, lihtne ja täpselt selline nagu olime ettekujutanud. Edasi siis Kihelkonnale. Kaste ja muid asju oli meeeeeletult palju. Catering oli juba lauad ära katnud ja kõik oli juba väga äge. Pulmaisa jaoks 2 kasti asju (ametimärgid, auhinnad, kingid jms) sai kohe ära panna, aga siis hakkasime teisi kaste ja kotte lahti võtma. Alustasime nö lihtsamatest ehk sättisime teisele korrusele valmis „sviidi“ oksjoni jaoks. Sviit oli meie poolt sisustatud suure kahe inimese õhkmadratsiga, voodipesu ja tekkide-patjadega, šampuse ja kaunistatud 2 klaasiga ja põrand kaetud valgete roosi kroonlehtedega. Minu meelest sai päris äge. Edasi siis seadsime üles lastetoa. Esimesele korrusele kohe peosaali vastu. Sinna läks siis Jyskist ostetud kindlus/telk, telekas ja dvd-mängija, suur tahvel joonistamiseks ja muud paberid-pliiatsid. Päris palju asju aitas tuua peokoha perenaine, kellega me üldse väga super-hüper rahule jäime. Veel oli inva wc-sse üles seatud mähkimisalus, et oleks hea mugav lapsi mähkida, kellel vaja.
Saali polnudki vaja väga kaunistada, sest valgus ja kaetud lauad andsid juba päris mõnusa effekti. Lava ette tegime samast riidest, mis kirikusse läksid lained ja kinnitasime samasuguse sinise paelaga. Lava peale läksid kaunistatud 3L purgid kuhu pidid minema külaliste lilled. Meie selja taha tuli meie lipp ja meie ees laual pulmaküünal ja vaas pruudikimbu jaoks. Mujal laual oli tehtud 8 madalat lilleseadet (kõik peokoha kaunistused tegi perenaine, meie tellisime vaid lilled) valgetest ja sinistest krüsanteemidest, kipslillest ja rohelistest lehtedest. Veel olid laual 8 sinist küünalt valgel alusel.
Fuajee kaunistamisel jooksis minul juhe kokku. Mul oli tehtud 6x2,7m kangas šampuselaua taha seinale, aga me ei saanud seda kuidagi sinna sobituma. Olin juba nii nõrdinud ja pettunud, aga siis soovitasid perenaine ja talle appi tulnud abilised meil koju puhkama minna. Olin mõttest vaimustuses. Ütlesin veel, et vaadaku ise kas ja kuidas sellega saavad, et ma usaldan neid ja kindlasti mulle meeldib see, mis nad välja nuputavad :D Seega soovisime neile edu ja lahkusime.
Käisime kiirelt pitsabaarist läbi, viisin mehe tema vanemate juurde, võtsin poisid ja vajalikud asjad kaasa ja suundusin enda isa poole. Leppsime peigmehega kokku, et nädal aega enne pulma me ei musita ja koos ei maga, siis on pulmaöö ka huvitavam ;) Kell oli pool kümme kui isa juurde jõudsime. Sättisin poisid voodisse, ajasin isaga veel veidi juttu ja läksin kell 23 veel sauna. Pärast sauna kreemitamised, föönitamised ja pool 1 olin voodis ja magasin.

Pulmapäev ehk 17. september...
Kuna eelnevatel päevadel oli olnud lihtsalt nii jube ilm, et mul tekkis juba hirm, et mis saab, siis suur oli minu õnn kui pulmapäeva hommikul paistis päike ja tuult oli mõõdukalt. Kuigi ma väga usklik inimene ei ole, palusin laulatuse proovi ajal siiski, et pulmapäeva ilm oleks veidigi ilusam kui eelnevatel päevadel... Mõned soovid vist ikkagi täituvad :)
Esimene äratus oli kell 5, kuna suurem poiss ronis mulle kaissu. Magama jäämine oli raske, aga pool 7 jäin siiski veel tunnikeseks tukkuma. Ärgates panin valmis poiste jaoks riided ja valmis eelmisel päeval kirjutatud „juhendi“ kuidas ja mida lastega teha. See juhend oli mu õe idee, kuna nad polnud kordagi lastehoidmist harjutanud mõlemaga ja nii kaua, siis tahtsid enam-vähem teada, mida ja kuidas teha.
Sättsin veel kiirelt oma asjad kaasa ja kell 9:05 startisin isa juures väikese ärevusega, aga just laste pärast, et kuidas nad ikka hakkama saavad. Sõitsin oma ämma-äia juurde, et kleit peale võtta ja Pireti juurde juuksurisse-meiki minna. Mees tuli minuga kaasa, et auto esialgu oma kätte jätta ja hiljem oma vennale anda. Kuna Piret võttis mind vastu omas kodus siis oli õhk pingevaba. Hakkasime arutama, mida siis täpselt teeme, aga jäime ikkagi kõige esimese idee juurde. Vahepeal käis peigmees meie autole kaunistust viimas ja end valmis panemas. Poole 11 ajal jõudis Pireti juurde ka meie fotograaf Valmar. Tema hakkas minu kleiti, kingi ja muid aksessuaare pildistama, meie lõpetasime soengu ja alustasime meigiga. Esimene šampusepudel sai ka avatud ;) Vahepeal silmi kinni hoides hakkas vaikselt uni peale tulema, aga see läks kiirelt üle. Meik valmis, jõudis ka peigmees kohale. No ta nägi ikka ülisuper välja (Y) Mina hakkasin Pireti abiga riide panema ja Valmar käis meid vahepeal fotokaga piilumas. Nagu lubatud sai ka sammulugeja külge pandud. Kõige parem koht selleks oli sukka vahele :D (Samme sai pulmapäeval kokku peaaegu 30 000). Kui mina riide sain hakkas Piret peigmehele väikest meiki tegema. Mina panin samal ajal oma kingadesse ära geelpadjad ja kanna peale pehmenduse. Kingad oli mugavad, seisid jalas ja ei hõõrunud kusakilt terve päeva. Lõpuks olimegi valmis ja siis jõudis kohale ka meie pulmaauto, milleks oli meie sõbra Žiguli. Suundusime parki pildistama. Ikka veel ei olnud mingit närvi. Tundsin end imeilusana ja kuna päike paistis ja ilm oli võrratu siis nautisime lihtsalt seda kõike.
Pilte tegime lossis sees, jahisadamas ja Roomassaares. Vahepeal avastasin, et ereda päikese ja tuule tõttu oli mu silma meik veidi laiali läinud. Kiire kõne Piretile, et enne laulatust kohendada. Viimane kord veel wc-sse ja algaski sõit Püha kirikusse. Aega oli piisavalt. Kiriku juurde jõudsime paar minutit enne 15. Tervitasime pulmaisa Meelis Juhandit ja tegime veel isaga nalja. Pulmaisa ütles, et kirikuõpetaja juba ootab kirikus ja et võime alustada kui tahame. Peigmees sammus kirikusse ja jäi pingirea alguses seisma. Siis algas meie valitud sisenemislugu „Prince of Denmark March“ ja ausalt kui algul peigmees arvas, et see lugu on kuidagi liiga kuninglik siis minu meelest kõlas see super hästi. Kõndisin isa käevangus peigmeheni, vahetasime, sammume edasi ja äkki avastame, et kirikuõpetajat ei olegi :O :D Vaatasime küsivalt üksteisele ja fotograafile otsa, et kus ta siis on. Jäime altari ette seisma ja ootama. Ja siis ta tuligi suure jooksuga. Pärast tuli välja, et ta oli korra teise majja läinud ja kui tagasi tuli avastas, et me olime juba kiriku ees ja valmis sisse minema. Ta siis tuli jooksuga järgi. Keegi sellest aru ei saanud peale meie. Alles hiljem kui rääkisime ütlesid ka teised, et vaatasid et kuidagi imelik, aga arvasid et ju nii pidigi olema.
Siis pidas kirikuõpetaja pika kõne meist, meie kokku saamisest ja kõigest muust. Mina ei suutnud üldse koha peal olla, kuna ma olin seisma jäänud täpselt sellise koha peal, kus kiriku põrand oli viltu ja mina selle kallaku peal. Video pealt on nii hästi näha kuidas ma pidevalt nihelen, aga peigmees seisab kui kivikuju. Laulatusele valisime laulma ka ühe solisti - Maria Väli. Esimene lugu oli „Kas sina tead“ ja teine „Vaid see on armastus“. Teine lugu oli pärast meie tõotusi ja sõrmuste vahetamist. Siis tuli mul küll nutt kurku ja ma ei suutnud rahva poole vaadata, kuna kuulsin, et seal juba inimesed nutavad. Isegi mu isal olid pisarad voolanud. Edasi veel üks kirikulaul ja palve ja võisime pulmamarsi saatel välja minna. Kusjuures meie sõrmusepadja valik hämmastas kirikuõpetajat, kuna see kelle järgi olevat Püha kirik oma nime saanud olevat seotud mere ja merikarpidega. Pole siis ime, et kolmas sõrmusepadi mulle kõige õigem tundus.
Järgnes õnnitlemine kiriku ees ja meeletus kogustes lilli ning komplimente meie kohta. Paar pilti vanemate ja kirikuisaga ja võisime alustada oma pulmarongiga. Rong oli pikk, kuskil 35+ autot. Kui jõudsime Kuressaarde Kuivastu ringile tegi meie rong üherealisest ringist kaherealise ja tegime ikka mitu ringi seal. Natuke sõitu ja järgmine ring, kõik kordus. Veidi maad edasi keeras meile vana villis tee peale ette. Peigmees lõi paku ühe löögiga pooleks ja mina koorisin kinnastega tikke täis kartulit. Sõit läks edasi. Mitu korda tee peal otsustasime ümber, kas läheme oma puud istutama või mitte. Just sellepärast, et autosid oli palju ja me ei teadnud, kas need sinna ära mahuvad. Veel 100m enne keeramist otsustasime, et läheme vähemalt proovime. Õnneks mahtusid kõik autod õnnelikult ära ja meie saime oma püramiidtamme, mille peigmehega 2 päeva varem välja valisime, maha istutatud. Kõik tagasi autodesse ja sõit jätkus. Grupipildi tegemise jaoks valisime Kihelkonna laululava. Seal samas kõrval roheluses said ka kõik soovijad meiega pilte teha. Edasi suudnus meie rong lõpuks peokohta. Kõigile anti esialgu 20 minutit aega, et end öömajadesse sisse sättida ja siis ootasime kõiki juba šampuselaua jaoks fuajees. Esimene mulje kui rahvamajja sisse astusin oli vapustav! Kuigi olin enamus detaile kas ise teinud või välja mõelnud oli tulemus lausa super!! Ja kui veel korraks saali piilusin... no WOW! Kõik oli nii ideaalne ja täpselt selline nagu tahtsin.

Edasi järgneski šampuselaud, väike ülesanne meile, mida me esimese hooga ära ei suutnud lahendada, aga tänu minu sugulasele/“kasuisale“ saime ka oma paeltest vabaks. Seda kommenteeris pulmaisa väga tabavalt, et elus ongi nii, et mõnede probleemidega ei saagi kohe ise hakkama, aga siis on hea kui on keegi kes tuleb ja juhendab ning kõik saabki korda.
Kui kõigi külalistega olid klaasid kokku löödud saime lõpuks ometi lauda. Kõht oli juba nii tühi, et lausa korises. Meie lauas olid kohad nimelised, selle jaoks olin teinud spetsiaalselt nimekaardid, mis kõigile meeldisid, vähemalt kaasa nad need võtsid. Sõime ja jõime, ning siis oli meie avavalsi aeg. Meie bändiks oli Kama 2, aga avavalsi ajaks kutsusid nad lavale meie sõbra Annika, kes laulis meile Heleni lugu „Kas tead“. Kõik oli ideaalne! Natuke tantsu ja edasi said kätte oma rosetid ametimehed. Ämmad said kingituseks magevee pärlid ja äiad sokid ja mansetinööbid kirjaga „Father of the Bride“/“Father of the Groom“, olgu mainitud et peigmees kandis sokke ja mansetinööpe millel oli kiri „Groom“. Minu pruutneitsi sai kingituseks peavõru, mille lasin teha samal inimesel kes tegi minu pruudikimbu roosid ja autojuht sai mansetinööbid, millel oli peal käigukangi käigud. Noh! mehe jaoks tegime spetsiaalse saua, mis pimedas ka helendas ja sanitar leidis oma kohvrist peale plaastrite ja peavalurohtude ka värvilisi kondoome ja muud huvitavat. Siis järgnesid juba igasugu mängud ja söömine-joomine. Toidud olid super head ja soovitan kasutada Sinu Cateringi teenust, kui vähegi võimalust. Järgmiseks olid üllatuse ettevalmistanud minu vanaema ja vanaisa. Nad olid kusagilt hankinud väikse põrsa ja selle ära suitsutanud. Sellele oli pähe pandud selle kooli tekkel, kus me kohtusime ja ta nimi oli Vana Koolivend. See Koolivend maitses ülihästi ja nagu ma järgmisel päeval kuulsin siis olid mõned külalised poole öö ajal sellega seal ka Viimset Reliikviat etendanud. Jälle tantsu ja tralli, ka polkat sai tantsitud ja ühe eriti pika inimeketi tantsivatest inimestest saime ka tehtud. Siis järgnes Sõnasõda (selle tv-saate põhjal tehtud mäng), kus mehed seletasid naiselike sõnu nt tampoon, romantika jne ja naised mehelikke nt gaasi pedaal, akutrell jne. Nalja sai palju! Väikesed võistlused ämmadele ja äiadele, mäng „Kõige-kõige“, mille meie peigmehega välja nuputasime ja veel tantsu ja tralli. Kibekarjuja tegi oma tööd suure pühendumisega ja tantsulõvi ja –tiiger tantsitasid istuma jäänud külalisi.
Üheksast oli meie poolt rahvale tellitud üllatuse kord – šokolaadifondüü. Nii noored kui vanad käisid seda maitsmas ja kõik kiitsid. Saame tänada Chocstop firmat Pärnust, kes selle meile sinna tõid ja üles panid. Kuulsime vaid kiidusõnu. Jälle tantsu ja tralli ning 22:30 ajasime kogu rahva õue, et minu nimi ära saata. Kasutasime selleks kuumaõhulaternaid ja kuna paljud ei olnud neid kordagi oma elus näinud siis kiideti nende ilu ikka pikalt. Öö oli nii ilus, tähed särasid, oli peaaegu tuulevaikne ja suhteliselt soe. Kui kõik peale S-tähe olid üles lennanud andsime märguande meie ohutusspetsialistile, kes lasi ilutulestiku. Kuigi ma unustasin anda talle nimekirja, mis järjekorras miski peaks tulema, oli kõik just selline nagu pidi. Saan tänada Arnikat ülisuper pakkumise eest, sest meie ilutulestik läks kokku maksma veidi üle 300 krooni, aga pauke oli 80 ja väga ilusad. Järjekordselt olime ülirahul.
Seejärel mängisime maha pruudipärja kaabu ja minu tehtud pärja-looriga ja lõikasime lahti oma üli-ülimaitsva maasikatordi.
Kella 1 paiku kui bänd uut setti alustas oligi aeg meil minema hakata. Lugu mille saatel me saalist välja tantsisime oli „Oled ainu sa“, kuna see kirjeldab nii hästi kõike seda mis on olnud. Meie suundusime edasi Loona mõisa puhkama, kaarte lugema, päeva meenutama ja teineteist nautima. Külalised pidutsesid edasi kuni 6-ni.
Oli super kaunis päev ja kahju, et see läbi sai, aga oma kalli kaasa nime on ka hea kanda.

Lugupidamisega,
Pr. Truu

ManusSuurus
Image icon img_2537-vi.jpg129.42 KB
Image icon sam_4022.jpg66.71 KB