Laulatatud 11.04.2009 - Pulmakirjeldused

Pulmaeelsel ööl vähkreme voodis ja no ei saa magada. Korrutame, et kõik ju ok ja rahulik aga no und ei ole on vaid tohutu ärevus. Peagi peigmees siiski uinub ja kui ise ka magama lõpuks jään on juba tõusmise aeg. Pole hullu mõtlen...juba mu tulevane jõudis valmistada kange kohvi ning nüüd olengi valmis tegudele. Nii algas Meie päev 11.04.2009.
Istungi juba juuksurisalongis rullid peas ja ohkan mitu korda, et rahulikuks jääda. Ma ei karda pulmi, oh ei ja kooski juba üle 7-aasta elatud, nii et olen 100% kindel aga see tunne mis minus voolab oh see on võimas nagu kõige võimsam ilutulestik. Mängin siis mõttes kõik veelkord läbi, et rahul olla. Mees on kodus veel ja riietab end ja lapsi siis ta läheb võtab minu lilled ning kohtume kirikus koos pastoriga kantseleis. Lihtne ning miskit ei tohiks viltu minna. Ma usaldan teda - Jah ikka!!Saan pool soengust valmis ning juuksuritädi aitab mind riide. Haigutan küll vahepeal ning saan uue kohvitassi aga tänu (isetehtud) hoolikale meigile näen hea välja ning juuksur kinnitab seda!! Minu sõiduk saabub. Nähes limusiini õuel ja oma välimust täies pikkuses peeglist tunnen end kui printsess ja säran kogu oma pidulikkuses. Peigmees helistab ning teatab, et jõuab kohe kirikusse koos kimbuga, mis pidi tema arvates kohe kirjeldamatult kaunis olema (ta on otsekohene).
Varsti varsti algabki pihta ning pastorid teevad veel viimaseid toimetamisi. Kõik näevad kaunid välja ja oma tulevast kirjeldaksin kui kõige sharmantsemat ja shikimat meest üldse ning tütrekesed on kui inglikesed. Tore, et nad ka issi-emme pulmapäevast osa saavad.
Kiriku uksed on valmis avanema ning meile on tekkinud ka üsna palju publikut, kes lakkamatult pilte vihuvad teha. No turistidele ka miskit vaatamist siin Tallinnas...orel alustab ja siit me läheme süda kurgus ja peigmees vaatab ainult enda ette maha ning katsub oma silmnägu varjata. Ta ei ole sentimentaalne inimene ja nüüd siis ...mingi pool maad punasest vaibast altarini toetasime teineteist, et mitte vesistama hakata kusjuures peigmees pidi kogu aeg peaaegu kleidi sisse takerduma. Hakkas laulatuse ilmalik osa ehk registreerimine ning seejärel vaimulik osa, mis liitis meid abiellu Jumala palge ees...nüüd võisime hingata rahulikult. Ah me olime Õnnelikud. Seda me igatsesime kõige rohkem! Me oleme usklikud ja väärtustame abielu ning kui see püha rituaal läbi võib kujutada vaid ette millised õnnepisarad meid valdasid. Nüüd võis mu abikaasa mind suudelda ja oma Prouaks nimetada. Me olime kui vastarmunud - tõesti!
Tegime posu pilte ja selle eest täname koguduse üht pastorit kes oli meie fotograafiks. Pildistasime külalistega ja kahekesi, kirikus ning kiriku ees.
Pulmarongi saatel sõistime Keila-Joale pildistama. Kuna veel rohelust polnud otsustasime vee taustal pilte teha.
Saatsin oma neiupõlve nime õhupallidega kaugusesse sinisesse taevasse minema ja kui mõni foto veel tehtud sai hakkasime taas pulmarongi eesotsas peokohta saabuma. Tundsime juba päris mugavalt endid abikaasadena. Me tõesti armastame teineteist!!!!!
Pidu aga oli just selline nagu me soovisime. Mitte liiga pikk (ca 4 tundi)ja ka mitte liiga lühike vaid just sellne, et kõigile kõhud täis ja parajalt nalja visatud ning mänge mängitud ka. Õhkkond oli muidugi jätkuvalt romantiline ja pidulik. Taustaks mängis klaveri-viiuli duo (tänud teile kallid muusikud)mis oli lausa lummav. Pulmaisa kohta ülimad kiidusõnad ja tegelikult ta ju ongi parim pulmaisa üldse (tunnustatud proffessionaal). Kõik laabus nii hästi, et me kohe ei oska eales midagi paremat tahtagi või soovida. Pulmaöö veetsime ühes Tallinna hotellis 24 korrusel, kust avanes hingemattev vaade. Ideaalne ütlesime mõlemad ja tänasime taeva Isa selle õnnistatud päeva eest. Meie pulm ise oli meile nii suur kingitus, mis jääb meile alatiseks meelde, sest see on meie usu kinnituseks, et kõik on võimalik.