Meil vanne antud ja leping sõlmitud 22.10.11 - Pulmakirjeldused

Sisestas Merle Ruut,
Blogide kategooria: 

Pool aastat peale pulmi otsustasin kirja panna pulmapäeva sündmuskäigu. Usun, et seda on hea lugeda kunagi hiljem, just siis kui seda kõige vähem ise oodatagi oskan. Ehk on teistel ka midagi õppida

Meie jaoks algas pulmapäev 24 tundi varem, kui tavaliselt. Ärkasime 21.10.11 hommikul kell 8.00. Linnast oli vaja ära tuua riided, veinipokaalid jne. Riided autos, pokaalid ka ning tagasi kodus. Kohale jõudis pruutneitsi. Asusime asju autodesse pakkima. Peopaik asus meie kodus umbes 200 km kaugusel. Nimekiri käes ja järjest asju maha kriipsutades, selgus et Yaris ja BMW on kummistautod. –ikkagi mahtuniversaal ja sedaan. Mahutatud sai alkoholikastid, klaasid, riided, jalanõud, peegel. Samuti ka igaksjuhuks arvuti, printer, liim, käärid, paberilõikaja jne. Lõpuks mahtusime ise ja lapsed ka peale.
Aegviidus avastasime, et maha on jäänud oksjonimaterjal. Meie kallis pruutneitsi keeras otsa ümber ja tõi need ära. Ootasime teda Paides. Toitlustajale sai antud viimased juhtnöörid ja lubadus, et oleme enne kella 20.00 kindlasti kohal. Jõudsime siiski kuue paiku. Laadisime asjad maha ja siis hakkas see trall pihta. Otsustasime, et joome õhtul pudeli vahuveini käime saunas ja läheme magama. Kahjuks läks see plaan osaliselt lörri. Vaiksest viimasest õhtust ei tulnud midagi välja.

Õhtul kaheksa ajal helistas meile külaline, kes veel kolm päeva tagasi ütles, et ta ei tule, ja teatas et nüüd ta siiski tuleb. Meil oli portsjonpraad tellitud ja pulma eelõhtul kell 20.00 on väga vastutustundetu toitlustajalt paluda praade lisaks. Õnneks on Villa Andropoffi töötajad mõistvad.
Telefonikõne pani veerema lumepalli. Saatsin mehe ja lapsed koos pruutneitsiga sööma ning ise hakkasin nuputama uut lauaplaani. Alles kolm päeva tagasi olin ma juba ühe plaani ära visanud, just seepärast, et mõni külaline ei tule. Tellisin uue lauaplaani ja siis selgus, et ikka tulevad. Sel korral tuli teha ise, pidu oli toimumas ju 18. tunni pärast.

Plaan paigas, paber olemas, nimed prinditud tuli asuda lõikama. Härra tulevane abikaasa pidi ise seda tegema. Närvipinge hakkas maad võtma. Kahjuks ei osanud mees paberilõikurit kasutada ja see ärritas mind. Mul oli vaja veel õele kingad viia, särgid triikida jne. Toimetamist jagus. Pruutneitsi voltis samal ajal salvrätikuid nii et higimull otsa ees. Olles nördinud, et asjad ei ole nii nagu tahan, asusin õepoole teele. Autosõit rahustas, kuid siis selgus- et mehe parim sõber ka ei tule ning pole kedagi, kes mu mehe homme laulatusele viiks. Kiirelt nuputatud, leidsin uue autojuhi. Õe juures ei suutnud päris maha rahuneda, kuid mis seal ikka- tuli tagasi minna. Särgid ootasid triikimist.

Kallis tulevane abikaasa oli selleks ajaks lauaplaani ikkagi valmis saanud. Salvrätikud peaaegu juba volditud. Avasime vahuveini. Mängisime läbi tseremoonia. Mehele ja pruutneitsile valmistas see nalja, aga minus võttis maad veelgi suurem tigedus. Asusin lõpuks triikima. Poole pealt ma juba tõstsin häält ja saatsin mehe magama, sest mulle tundus, et tema närvid ei pea ka enam vastu minu tujutsemisele. Kellel need vastu peaks kui tulevane naine on selline fuuria. Tegelikult oli mul lihtsalt kõht tühi, mina kujundasin lauaplaani sel ajal kui nemad sõid. Selleks ajaks kui mina oleks saanud sööma minna oli restoran juba suletud.

Riili oli lapsed magama saatnud, mehe saatsin ise magama. Särgid triigitud, lauaplaan valmis, pulmaisale asjad valmis pandud, salvrätikud volditud- vahuveini veel tilgake. Jõime selle ära ja läksime magama. Voodis oleks tahnud mehe kaissu pugeda ja andeks paluda oma pirtsutamise pärast, kuid ta tundus magavat. Kahjuks ei saanud me kumbki ärevuse tõttu korralikult magada ja hommikul ärgates oli ikka veel halb tunne.
See tunne ei petnud mind- sooja vett ei olnud. Seetähendab oli küll, kuid seda sai ainult 30 sekundi vältel. Vahepeal tuli kraan uuesti kinni panna. See oli minu kallikese jaoks liig, mis liig. Riili tuli küsima kummas toas lapsed pesemas käivad- see vallandas juba laviini. Ma polnud elus oma mehe suust nii kurja ja koledat häält kuulnud. Magamistoauks läks pauguga kinni, pruutneitsil käskisin väiksema oma tuppa saata. Riili lahkus ja ma ise suundusin vannituppa nutma. Mees karjus, soojavett ei ole, õues sajab vihma ja on tormine. Nüüd mõeldes tegin ma sääsest elevandi tol hetkel. Loomulikult saime me kõik pestud ja suundusime hommikusöögile. Lauas juba viskasime nalja pruutneitsi üle, kes küsis- Kas pulmad ikka toimuvad? Kõht täis, meel hakkas ka juba leebuma, kurikolepaha mees ka kadunud.

Mees suundus oma ja mina oma buduaari riietuma. Appi- sukapael on liiga suur ja see kukub alla iga kahe sammu tagat. Kiirelt mõeldud- kinnitasime sukatripi alla ja nii mul ikkagi sai olema sinine sukapael, millele olin peitnud ema kõrvarõngad, sest muud vana mul lisada ei olud. Uued kingad, laenatud kleit, ema vanad kõrvarõngad ja sinine sukapael, peigmees ei ole kleiti näinud. Kõik on olemas.

Saabus meikar, kes asus pruutneitsit ettevalmistama. Mina lugesin samal ajal sõbrannalt saadud sõnumit. See oli ilusaid soove täis ning ajas mind jälle nutma. Väljas tormas endiselt. Saabus juuksur Krista ja tema ema ja isa, kes hoolitsesid pruudikimbu ja lauakaunistuste eest. Seda kallistust just sel hetkel oli mul väga vaja. Kell oli 11.15 ja tseremooniani jäänud 2 tundi ja 45 minutit. Krista saatis Riili mulle konjakit tooma. Nii juhtuski, et kell pool 12 jõin mina ühe konjaki napsu- uskuge või mitte see tegi minuga imet. Saabus meie fotograaf Terje. Tema esimene lause oli ilma kohta, et nüüd saame alles ägedaid pilte. Selle lausega sai kõik korda.

Väiksem poiss käis kontrollimas, kuidas naistebuduaaris asjalood on. Kella 12.30 olin mina piisavalt valmis, et kleiti selga panema hakata. Kõrval toas sätiti meest korda. Ta pidi lahkuma kell 13.00. Jooksvalt sai lahendatud küsimused, kas taskurätik või lill laste ülikonnal. Täpselt 13.05 astus mees autosse ja sõitis ise laulatusele mind ootama, sest hommikul selgus, et kiirelt leitud autojuht on väga haigeks jäänud ja ei tule pulma. 13.30 tegi pulmaisa Varmo ukse lahti ja küsis kas veits hiljaks ei hakka jääma. Sel hetkel põlvitas Riili minu ees ja pani mulle kingi jalga. Krista jooksis laki pudeliga ümber minu. Vastasme, et jaa kohe. Ei rohkem ega vähem kui 7 minutit hiljem istusin autosse. Pärnusse oli sõita 12 km. Jõuame! Saime autoga metsa vahelt välja, kui Varmo kella vaatas ning kavalalt ütles, ega ma ei ütle teile mis kell on. Tuju oli nii hea, et isegi teadmine, ma jään hiljaks, ei mõjutanud enam.

Autost välja astudes nägin tänaval õde Maiet, kes mind nähes peaaegu nutma oli hakkamas. Vaatasin üles saali poole. Rahvamass valgus akende poole, et mind näha. Uhh, see oli vast tunne. Dokumendid oli jäänud autosse, raha klaverimängijale oli jäänud autosse. Riili sai mitu head korda edasi- tagasi joosta. Uksel pulmamarsi algust oodates- silmasin jälle õde ja ta nuttiski. See tegi minu olemise ka vesiseks. Muusika algas, Riili minu ees ja mina oma poja saatel astusime saali. Mees ütles hilljem, et olin väga kõva häälega ohanud, kui vaiba otsas väikese peatuse tegin. Mu kallike oli nii ilus ja armas. Ta ootas koos oma pojaga. Temani jõudes kallistasime lapsi ja vanem poeg ühendas meie käed. Järgmisel hetkel hakkas jutustaja rääkima, minul silmad ja nina vesine. Taskurätikut mul ei olnud. Tragikoomiline, kuidas ma nina pühkisin. Rohkemat ma enam ei mäleta kuni saabus jahsõna mehe huulilt. See oli vali ja kõlav ning uhke, ma lihtsalt ärkasin üles. Kogu ilu ja harmoonia juures unustasime, peale sõrmuste sõrme panemist, suudelda- mis omakorda valmistab siiani nalja.

Vähe oli neid naisi, kes tseremoonia ajal ei nutnud. Õnneks ma ise suutsin otseseid pisaraid vältida. Õnn on olla abielus, õnn on valada pisaraid ilu pärast. Õnnitlused käes, esimesed paraadpildid tehtud, suundusime auto poole. Külalised said kolm tundi vabalt võtta, enne taaskohtumist.
Autosse istudes küsis Varmo meilt, kas nüüd on tehtud ja läbi suure naeru sai vastatud, tehtud. Sõitsime limusiinis Kooli tänava parki pildistama. Pärast esimest sessiooni avasime shampuse. Naeru oli palju. Rannas jooksis meist mööda, lapsevankrit juhtiv, Kristiina Šmigun- Vähi ja soovis õnne.
Ammende villas avasime teise shampuse. Tegime palju pilte, sõime ja jõime. Pulmaisa lihtsalt ajas meid naerma ja eks rõõm teineteise üle on piisav põhjus õnnelik olla.

Peopaika, Villa Andropoffi naasesime viie paiku. Tegime viimased pildid rannal ning suundusin juuksur Krista käe alla. Sain uue soengu. Räägitakse, et kogu fotosessiooni aja sadas vihma- meie seda ei mäleta. Fotograaf Terje rääkis vihma ja tuule meie jaoks päikesepaisteks. Ta ongi nagu päike.
Uus soeng, õnnitlused ja shampusepokaalide kõlin oli meeliülendav. Tervitusmäng Tere koomiline. Väga hurmav oli vaadata kuidas külalised kaheksakümmend korda üksteist teretasid ja oma nime laususid. Aastapäevade joogid tekitasid meis üllatust. Pruutneitsi oli meile kinkinud kümnenda aastapäeva joogi, mille ise olime ära jätnud.

Heli oli saali väga ilusaks teinud. Lauakaunistused tegid härdaks. Ma ei ole tegelikult piripill, aga sel päeval tahtsid pisarad korduvalt ilust ja õnnest tulla.
Söögi kõrvale oli palju, palju kibesid. Strateegia, et teeme algul väikese musi ja siis järgmise korra ajal pisut suurema, läks kohe vett vedama. Tegime korraliku suudluse ja siis jäeti meid pikaks ajaks rahule. Ametid jagasime ainult meestele. Esimene mäng Tantsud tähtedega, rebis mõnel mehel pluusi seljast ja naistel kingad jalast. Võitis sõprus. Aastaaja mängus toimus finaalis kõva rebimine. Liila ja Toomas tuiskasid köögist joogikõrtega välja sellise hooga, et ma ei suutnud oma silmi uskuda. Võitis Liila ja seda umbes meetri jagu.

Avatantsuks valisime Koit Toome Merelapsed. Me ei oska valssi tantsida ja seda ka ei üritanud. Teineteisele silma vaadates tuikusime selle loo maha. Siiski oli see kõige ilusam ja romantilisem tants, mida olen eales tantsinud. Selles oli väga palju õrnust ja armastust. Külalised ahhetasid.

Saabus pruudikättemaksuaeg. Täpselt 22.10.11, meie pulmapäeaval, oli minu lapsepõlve sõbrannal seitsmeteistkümnes pulmaaastapäev. Kunagi lubasin, et oma pulmas maksan kätte neile pruudipärja maha mängimise eest. See mees oli minu jaoks võõras nende pulmas ja see oli kohutav ühe 17 aastase tüdruku jaoks. Kättemaksuks panin nad meile laulma. See tuli neile üllatusena ja mina tundsin kättemaksust puhast ja magusat rõõmu, külalised nautisid vaatemängu.

Nime kinkisin vennatütrele, kes saab tulevikus oma pulmapäeval edasi kinkida vennale. Tänukõneks vanematele luges mees minu kirjutatud luuletuse. Mina, aga kirjutasin endale lühikese kõne, mida ma ei suutnud ilma pisarateta ette kanda. Loomulikult lahistasid siis nutta ka külalised.

Pruudipärja mängisime maha Merlele ja Danelile. Merle oli meie pulmas üks suuremaid nutjaid. Siiani naerame, et tema võib minna pulma professionaalseks nutjaks kui vaja.

Tort!. Urmas Jalaka tehtud tort oli täpp i peal. Tellimust andes soovisin, et tort oleks neljakandiline, võimalikult valge ja kerge punase kaunistusega. See oli kaunis, maitsev, lummav. Sõnu lihtsalt ei ole. Tort söödi nii kiirelt ära, et vanaemale ja vanaisale saime viia tordi ülemise korruse, mille algul pidime esimeseks pulmaaastapäevaks säilitama.

Tort söödud, vahetasime riided ning pidu jätkus. Sõber Allan tõi välja oma kitarri ning järele jäänud külalistega sai veel lauldud kah. Kolme ajal öösel saatsin ära viimased külalised. Härra abikaasa olin saatnud magama tunnikese varem. Kahju oli vaadata kuidas väsimus temast võitu tahab saada.
Järgnes järelpidu ühes külalistele mõeldud toas, kus sai lahti harutatud minu soeng ja maha võetud ka meik ning alles siis läksin oma abikaasa kaissu. Mees oli mõne unetunniga kosunud ja minust ei olnud väsimus veel võitu saanud. Emotsioonid olid ülevad.

Hommikusöök möödus rahulikult. Ööbima jäänud külalised järjest lahkusid. Kella kolmeks päeval olime eelmise päeva salatiga viimastel külalistel kõhud täis söötnud ja reispassi kaasa andnud ning asusime jällegi asju autosse pakkima. Asju nagu ei olekski vähemaks jäänud, autod said jällegi kummist autodeks.
Sõit koju oli väsitav, aga siiski rõõmurohke. Külalised helistasid ja tänasid toreda peo eest. Meie pidu õnnestus 100%. Nautisime ise ja nautisid ka teised. Kui peol oligi mõni probleem siis mu kallis ja parimatest parim pruutneitsi lahendas kõik iseseisvalt.

Tagantjärele mõeldes, oli peo kõige naljakam osa mitte pruudirööv vaid läbikukkunud katsed röövida peigmeest. Me olime olnud nagu kleepekad üksteise küljes kinni.

Loo moraal peitub õige meeskonna leidmises elu kõige tähtsamaks päevaks. Jah, ma soovisin päev enne pulmi võtta rahulikult, kuid mis seal ikka. Väike närveldamine kuulub asja juurde. Kui ma oleks võtnud asja kainemõistusega ei oleks ma ju närveldanud. Tüüpiline pruut- võib lõpetuseks öelda.

pisipulm
Võrgust väljas
Liitus: 28 Nov 2011 - 09:33
Re: Meil vanne antud ja leping sõlmitud 22.10.11
20 Märts, 2012 - 11:22

Väga mõnus oli lugeda. Hea, et kõik ikka hästi läks, kuigi seikluseid oli mitmeid.

Merle Ruut
Võrgust väljas
Liitus: 25 Aprill 2011 - 21:18
Re: Meil vanne antud ja leping sõlmitud 22.10.11
30 Märts, 2012 - 18:03

Tänud sulle. Kõik läks rohkemgi kui suurepäraselt.