Mis seal siis ikka niiväga ära ei ole :) - Pulmakirjeldused

Sisestas kiizukeauhhh,
Blogide kategooria: 

Käesolev kirjutis ei pretendeeri pulmakorraldamise õpiku tiitlile, seepärast ei räägi me siin eriti palju neist valikutest, mida me ei kaalunud või mille kasuks me ei otsustanud... Küll aga julgeme välja tuua mõned nõuanded, mis võivad teistele abiks olla. Nimetame pruuti Lada Samaraks ja peigmeest Tuukriks :) Etteruttavalt olgu ära öeldud ka see, et kõik valikud ja otsused tehti kahepeale ja ei tulnud ette ühtegi sellist, mis oleks ühele meeldinud ja teisele üldse mitte või vastupidi. Mis iseenesest on ka loogiline, sest vastasel juhul poleks vist väga pointi abielludagi ;) Meie puhul toimis see, et kui üks tegi mingi asja suhtes ettepaneku, siis teisele meeldis see kas otsekohe või viimistleti mõtet seni kuni mõlemad äratundmiseni jõudsid.

Mis seal siis ikka niiväga ära ei ole, mõtles Lada Samara, kui ülikooli astus ja kolm aastat hiljem oma lõpukõnes tunnistama pidi, et on ikka küll... Umbes samasuguse entusiasmiga asus Lada oma pulma korraldama. Elus ju rohkem kui üks rahvusvaheline konverents korraldatud, mille poolest siis üks pulm niiväga sellest erineda võiks. Esialgu tundus tõesti, et pulmad on võimalik ära korraldada paari päevaga küll alates sellest kui tähtis kuupäev on paika pandud. Põhiasjad nagu paaripanija, pulmavanem, fotograaf, koht, muusikud ja toitlustus - need said kolme päevaga kokkulepitud ja ülejäänu tundus vaid täpsustamise küsimus. Paraku, sarnaselt suvalise konverentsi korraldamisega, ja Samara oleks pidanud seda ometi teadma ju, mida lähemale saabub tähtis päev, seda rohkem toimetusi, mida vaja veel teha, päevavalgele ujus ja nagu mistahes tähtaegadega, ideaali saavutamiseks oleks ikka paar päeva rohkem olnud aega vaja.

Kolm ja pool kuud tundus piisavalt pikk aeg. Samara oli küll kuulnud ja tegelikult ise korraldama asudes ka üha enamatest teemafoorumitest lugenud, et pulmakorraldamisega alustatakse umbes aasta varem, või no hiljemalt pool aastat, eriti siis kui tähtis päev on pulmade kõrghooajal ehk suvel, eriti juulis. Aga kui esimesed kolm päeva möödusid Samaral erinevaid teenusepakkujaid otsides, pakkumisi küsides, suheldes, tingides, laveerides, meelitades, mesijuttu puhudes ja kolmanda päeva lõpuks olid kõige olulisemad kokkulepped olemas, siis luges Lada kõik foorumites kirjutatu alusetuks vandenõuteooriaks ja otsustas oma, st nende asja hakata ajama. Rohkem foorumeid ei lugenud, kellegi käest nõu ei küsinud, ainus, kelle arvamus luges oli kõigepealt peigmehe oma ja alles seejärel kuulati koos ära iga üksiku teenusepakkuja professionaalne nõuanne või soovitus. Põhimõtteliselt korraldati pulm puhtalt lehelt, kõik ideed genereeriti kodus isekeskis, kuigi nii mõnigi neist osutus hiljem päris levinud ja populaarseks mõtteks.

Mõttetera. Pruut ja peigmees peaksid kõiges ikka ühel meelel olema :) Millegipärast ei usu Lada Samara, et abielu võiks õnnelik olla kui üks oma tahtmist läbi surub ja teine enda oma alla neelab... Ja pole vahet, kes asjaajamise eest hoolitseb, eks see hoolitseb, kellel rohkem aega on või kellel see paremini välja tuleb. Meie puhul oli see pruut kahel põhjusel, tema oli lapsega kodus ja temal oli sarnase asjaajamise kogemus.

Mis kuupäeva puutus, siis see oli täiesti mittemidagiütlev kuupäev, paika pandud lihtsalt selle arvestusega, et oleks reede ja juuli mingi keskpaik või umbes nii. Sealt edasi polnud just palju valida, järgmine reede oleks olnud lapse aastane sünnipäev ja sealt veel edasi ei sobinud pruudile. Pruut oli juhtumisi lapseootel ja eelmisest rasedusest oli veel värskelt meeles, et umbes 29-30. nädala paiku läks järsku enesetunne päris kehvaks, tekkis õhupuudus, tohutu väsimus ja kõht hakkas ka turbokiirusel kasvama. Samara poleks tahtnud oma pulmas mingi tohutu hingeldav ja õhku ahmiv vaal olla. Umbes sama raseduse faas oleks kätte jõudnud ka pulmapäeva hilisemaks lükkamise korral.

Soovitus. Kui pruut on lapseootel, on sobivaim aeg pulmadeks kolmas dekaad ehk nädalad 20-28. Siis on raseda enesetunne üldjuhul kõige parem, esialgne Bahaolla on möödas ja kasvava kõhubeebi raskusest tingitud uued vaevused pole veel kätte jõudnud, muretsemiseks pole kas enam või veel põhjust, raseda välimus kõige kaunim ja väike lonks šampanjat või veini ei tee ka hullu.

Seega juuli teine nädalavahetus. Varasemaks poleks ka tahtnud nihutada just ilma tõttu. Mitte et aprilli alguses oleks Lada valduses olnud usaldusväärseid kolmekuulisi ilmaprognoose, aga on üldiselt teada, et isegi kui kogu ülejäänud suvi seda va kehvapoolset suusailma meenutab, siis juuli teisel nädalavahetusel teeb suvi siinmail ikka väikse vahepeatuse. Sellepärast julgesid Samara ja Tuuker jätta ainsaks plaaniks A ja ei mingeid plaan beesid ega tseesid.

Julgustus. Pange paika kuupäev. Kui tahate pulma pidada suvel ja numbrimaagia teile väga oluline ei ole, siis võtke juuli teine nädalavahetus. Kõigile, kes plaanivad oma asja ajada ilma plaan beeta, soovime sellegipoolest julgust olla silmitsi ka halva ilmaga.

Kohavalik, sarnaselt kuupäevale, ei olnud ka päris juhuslik, vaid selle tingisid muud asjaolud, peamiselt pruutpaari transpordivahend. Tuuker oli kunagi maininud, et talle meeldiks limusiin. Mis aga Lada võrdlemisi külmaks jättis. Kui Samara oma armastatu käest, küsis, mida härra purjekast arvab, sai asi momentaalselt ja vaimustusega ka peigmehe poolt otsustatud. Justnimelt purjekas! Ja pole vaja küsida miks? Sest see on nii romantiline, see on nii teistmoodi ja see on nii ilus! Ja privaatne ka. Mõelda vaid, ainult sina ja mina ja meri... Pealegi nii sümboolne, purjetada kõigepealt abieluranda ja siis hiljem elumerele :) Ja purjekas võimaldas vahele jätta pulmarongi traditsiooni.

Lada ei tahtnud pulmarongi ja Tuuker ei tahtnud pulmarongi. Esiteks see väsitab, kurk kuivab, või kui kurk ei kuiva siis tõenäoliselt vaevab pissihäda, halvimal juhul ikkagi mõlemad, sest kaasavõetud joogid saavad esimese kümne-viieteist kilomeetriga niikuinii otsa ja metsapeatust pole ette nähtud. Samuti vaevab tavaliselt külalisi teadmatus, kui kaua ja kui kaugele veel tuleb vastu pidada. Pealegi on pulmarong aeglane! Ja kui on valida, kas kannatada suvekuumas autos janu, pissihäda ja teadmatust, või nautida juba samal ajal peopaigas näiteks varjulisel terrassil karget mullijooki, siis noh... Kes oma külalisi tingimata karistada tahab, võib seda ju samahästi paluda näiteks pulmaisal teha, jääb hiljem pruutpaari kirumine ära.

Veel üks asi, milles Samara ja Tuuker ühel meelel olid, oli tseremoonia, õigemini välitseremoonia, ainult nende ja nende külalistega ainult nende päralt olevas kohas ja ainult neile. See, et kiriklik laulatus, oli juba ammu omavahel selgeks saanud, aga taaskord oldi ühel meelel ka selles, et tavapärane konveiertseremoonia, kus üks paar koos oma külalistega on lahkumas ja teeb kiriku või perekonnaseisuameti ukse ees grupipilti, üks paar on sees ja järgmine paar või pigem nende külalised ootavad ukse taga oma järjekorda, ei sobi mitte. Tseremoonia on nii erakordne asi, et seda mingi massistseenis kaduma küll ei raatsi minna lasta.

Ettekääne. Välitseremoonia maksab küll lisaraha, aga loob nii pruutpaarile kui ka külalistele hoopis erilisema tunde juba tänu sellele, et kohapeal on vaid üks pruutpaar ja nende külalised ja jääb ära ristlemine läbi lahkuvate ja saabuvate külaliste hordide. Pulmarongi teema on maitse asi, aga välitseremoonia annab hea ettekäände ja võimaluse sellest loobuda.

Niisiis peokoht. Arvestades, et pruutpaar valis transpordivahendiks nii saabumisel kui ka lahkumisel purjeka, tulid mängu aja- ja ruumifaktorid. Selge, et suvalisse randa purjekaga sisse ei sõida, vaja on töötavat jahisadamat. Sellist, mis poleks linnast väga kaugel. Mitte, et abieluranda purjetamine ei tohiks väga kaua aega võtta, aga puhtpraktilistel kaalutlustel oli pruudil end mugavam ikka maismaal ilusaks sättida ja siis altari ette ilmuda. Koht pidi olema mitte ainult meretsi vaid ka maismaad pidi arusaadavalt ja mõistuspäraselt ligipääsetav, mis tähendas, et külalised pidid olema võimelised selle omal käel üles leidma. Alternatiivid aerupaadi ja kaatri näol jäid kohe kõrvale, sest need lihtsalt ei tekitanud mingit äratundmist ega  fiilingut.

Sadama küsimus oli lahendatav vaid üheselt, Tallinnast mitte kaugemal kui poolsada kilomeetrit toimib vaid üks jahisadam. Vähe sellest, kõik kohapeal olev sobis ka ideaalselt - puitpõrandaga pubiterrass, terrassist välja ulatuv rändrahn, vaade, ilmakaared, infrastruktuur - kõik sobis. Kivist sai laulatuse ajaks altar, terrass ise oli kolmest küljes niikuinii mere ja sadama poolt suletud ja avatud külje pani hiljem kinni peotelk. Sellepärast ei sattunud pulmapeole ka kontvõõraid, kuigi sadamapubi täielikult reserveeritud polnud. Tallinnas muidugi sadamaid oleks jätkunud, oma neli tükki kindlasti, aga pruutpaar tahtis linnast välja.

Pärast sobiva koha valikut ja broneerimist tuli ka purjekas leida. See aga polnudki enam nii lihtne, sest juhtumisi toimusid samal nädalavahetusel nii Tallinna merepäevad kui ka Muhu Väina regatt, mis põhimõtteliselt võrdub Eesti purjetamise meistrivõistlustega. Esimesed kolm vahendajat teatasid kohe, et kõik nende alused olid ühel või teisel suurüritusel juba kinni. Neljandaga õnnestus siiski kokkuleppele jõuda ja lõpptulemusena sai Lada väga kena aluse väga toreda kapteni ja tüürimehega ja purjekas oli ilusti lipuehtes ka :)

Tõdemus. Muide purjekas polegi teab mis originaalne idee. Pärast pulmi selgus, et seda varianti on viimasel ajal päris palju kasutatud. Iseenesest väga ilus ja sümboolne ja efektne saabumine, aga sellisel juhul jääb ära paar traditsioonilist nüanssi. Esiteks näeb peigmees pruuti enne tseremooniat ja teiseks jalutab pruutpaar koos altari ette, mitte ei too pruuti kohale tema isa. Saadaolevate purjekate ja hinnapakkumiste valik on kindlasti suurem kui samal nädalavahetusel ei toimu merepäevad ja/või mõni suurem regatt. Ja purjekal oli veel üks väga suur pluss, millest me alles tagantjärgi aru saime. Nii enne saabumist kui ka peolt lahkumise järel oli pruutpaarile tagatud privaatsus, milles saime lihtsalt olla ja tunnetada kuidas see kõik juhtub meiega ja meie pärast.

Pulmaisa. Ei Samara ega Tuukri tutvusringkonnas polnud ühtegi sellist talenti, kes oleks auväärt ameti ka vääriliselt välja kandnud. Guugel pakkus kümmekond nime, referentside ja pildimaterjali põhjal otsustades valis Lada kolm figuuri välja ja küsis pakkumised. Pärast ühega kohtumist olid Lada ja Tuuker ühel meelel, et teistega pole vaja edasi tegeleda, lihtsalt esimene kohtumine jättis nii soodsa mulje, kogu energeetika klappis ja pulmaisa tundus kuidagi südamega asja juures olevat, et noored tegid sealsamas oma valiku. Ja ei pidanud seda hiljem kuidagi kahetsema, pulmaisa oli oma ala professionaal, kellel oli piisavalt taktitunnet, head huumorit, peoseltskonna tunnetust ja inspiratsiooni lahendamaks ka ettenägematuid olukordi. Lada ja Tuukri peamine soov oli, et külalised tunneksid end kogu peo jooksul hästi, et ei oleks ühtegi piinlikku või alandavat või üle võimete käivat või muul moel solvavat ülesannet ei külaliste ega pruutpaari pihta, et peol oleks arusaadav algus ja lõpp ja kõik, mis sinna vahele jääb - söömine, muusika, mängud, tants ja paar pulmatraditsiooni - oleks kuidagi koordineeritud ja pruutpaari poolt etteantud ajavahemikku mahtuv. Selles mõttes tegid Samara ja Tuuker ka pulmaisa ülesande mõnevõrra lihtsamaks, et neil oli juba enamvähem selge pilt ees, kuidas pidu võiks välja kukkuda ja millises ajalises raamis. Pulmaisa omalt poolt kribas stsenaariumi ja pidas sellest ka üldjoontes kinni.

Nõuanne. Pulmaisa valikul tehke kõigepealt endile selgeks, mis stiilis ja milliste elementidega pidu tahate, siis on endal lihtsam õige pulmaisa "ära tunda". Kindel on see, et hea peojuht tagab nii pruutpaari kui ka külaliste hea tuju ja sundimatu kuid samas koordineeritud õhkkonna.

Ajaraam kujunes kuidagi iseenesest, või tegelikult ikka eelnevatest asjaoludest tingitult. Lada ja Tuuker ei tahtnud ebamäärase lõpuga poole ööni või järgmise päevani tiksuvat läbupulma. Nad tahtsid veidi väljapeetud ja niiöelda viisakat koosviibimist, mida ilmestaksid hea teenindus, hea maitse, puhas ja lihtne ilu, siirad emotsioonid ja sundimatu miljöö, et inimesed tuleksid põnevusega ja lahkuksid hea ja kerge tundega. Pffff, sihukesed nõudmised ühele pulmapeole :D Ajaskaalal jaotusid sündmused ja tegevused umbes kuuele tunnile, algusega kell kaks päeval ja lõpuga veidi peale kaheksat õhtul. Seda muidugi külaliste jaoks. Pruutpaari kell käis ammu enne ametlikku algust ja tiksus ka peale lõppu edasi. Ametliku kuue tunni sisse mahtus pruutpaari saabumine, laulatustseremoonia, grupipildistamine, pulmapidu oma tegevustega ja pruutpaari lahkumine peolt. Kuigi pulmaisa arvas alguses, et tegemist on tavamõistes lühikese pulmaga, teadis Samara veel midagi. Nimelt seda, et päevane aeg on õhtusest ajast märkimisväärselt pikem ja kuigi seierid teevad kellaplafoonil mõõdetud täpsusega oma tikse, tajuvad inimesed erinevaid ajalõike ööpäevaringselt eri pikkusega.

Salatõde. Päevased tunnid ON pikemad kui õhtused, ja hommikutunnid ON pikemad kui päevased. Ühe päevatunni jooksul võtab inimene vastu ja suudab ise välja anda kordades rohkem infot ja emotsioone kui õhtul sama ajaga. Sealjuures kõrvetatakse enamus sellest ka kõvakettale, mitte ei pühita järgmise unega operatiivmälust. Samuti on inimeste füsioloogial oma päevarütm. Kell neli päeval ikka normaalne inimene viina juua ei suuda, olgu või pulmapidu ja ükskõik millega enne maksale eelsoojendust  poleks tehtud. Ja ega vist magugi sellel ajal oma kõige agressiivsemas tööfaasis ei ole.

Söök ja jook. Lada ei tahtnud sellist pidu, kus lauda ehivad näljaste külaliste poolt räsitud sekseriliuad, salatid ja süldid ja kastmed segamini. Samara arvates oli see rõve. Ja ei tahtnud ka buffeeleti ja laudade vahel siiberdavaid külalisi, see tundus kuidagi olustikkulõhkuv. Samarale kangastus silme ette, kuidas külalised kuskil buffeeleti taga järjekorras seisavad muretsedes selle üle, kas veiserulaadi või kana taignas ikka jätkub vaagnal seniks kuni nende näljane kahvel selleni küündib, ja omaette kiruvad, et miks mingid tüübid end just mereandide kandiku kohale on vestlema sättinud, ei kavatsegi edasi liikuda ning manustavad sealsamas oma veini kõrvale suupisteid, või keegi oma taldrikule kuhjatud seitset sorti suupisted kogemata kellegi teise küünarnuki otsa koperdades kellelegi kolmandale sülle puistab... EI!!! Jäi teenindus lauas ja see meeldis ka Tuukrile kõige rohkem :)

Jälle polnud vaja pikemalt kaaluda, seitsmest toitlustajast kaks jäid sõelale tänu menüü, pakutavate teenuste ja hinna optimaalsele suhtele, neist üks pakkus proovidegusteerimist ja pärast seda võis ka teisele viisakalt ära öelda. Lada ja Tuukri valik oli küll mõnevõrra riskantne, kuid see risk tasus end igal juhul ära. Esiteks nägid lauad algusest lõpuni kaunid välja ja neil domineerisid vaid veekannud ja lilleseaded, teiseks oli eelroog ja pearoog konkreetsed tegevused omas ajaraamis. Kolmandaks sai pruutpaar ka normaalselt süüa. Neljandaks, söömine ei seganud ühtegi muud tegevust ja ükski muu tegevus ei seganud söömist. Viiendaks, põhimõtteliselt kõik kiitsid nii eelrooga, milleks oli angerja tartar gratineeritud miskiga ja millegi värskendava salatiga, kui ka pearooga, milleks oli misiganes töötluses part misiganes lisanditega. Proovimaitsmine otsustas. Samara kartus, et äkki jääb külalistel kõht tühjaks, osutus asjatuks, sest peale proovimaitsmist tuletas tühi kõht end alles kuus tundi hiljem meedle, samas ei jäänud täiskõhutunne lauast lahkudes vaevama. Pealegi, plaanitud pidu polnud ju väga pikk ja tegelikult oli ka toiduvalikul üks kaalutlus see, et külalised hiljem maadligi suruva raskustunde käes ei ägaks, vaid meelde jääks pigem maitseelamus kui mure lisandunud kilode pärast.

Joogid, st veinid sai valitud toitlustaja soovituse järgi, sest ei Lada ega Tuuker ei orienteerunud veinimaailmas nii hästi, et oleks ühe või teise roa kõrvale ise osanud veini valida. Lihtsam oli usaldada proffe. Ja viin lihtsalt ei haakunud teemasse, mitte mingis võtmes. Viin jäi lihtsalt mängust välja, sest Samara ja Tuukri eesmärk polnud mitte oma külalisi täis joota, vaid igas muus mõttes elamust pakkuda, eriti selles mõttes, et hiljem ei peaks ükski külaline vaevlema ei rõhuva peavalu ega õõnestavate mäluaukude küüsis. Lisaks ülimaitsvale menüüle korraldas toitlustaja ka peotelgi ja soovitas dekoraatori, mis Samara ülesandeid oluliselt lihtsustas. Peotarvikute pakkujaid leidis Samara ise ka, aga kommunikatsioonienergia sääst tundus Ladale olulisem kui sadakond eurot kokku hoida ja listi veel üks teenusepakkuja saada. Lõppkokkuvõttes oli hinnaerinevus kogu eelarvet vaadates marginaalne.

Veel nõuannet. Küsige pakkumised võrreldaval kujul. Kui üks catering pakub bufeelauda, teine süldivaagnaid lauale, kolmas lauas teenindust ja neljas lisab ka rekvisiidid ja dekoratsioonid, siis on selge, et saate kordades erinevad pakkumised. Kuigi teenindus lauas ei ole kaugeltki mitte kõige odavam variant, tasub sellega riskida. Kindlasti tasub küsida proovidegusteerimist. Lauad-toolid-peotelk on mugavam cateringilt tellida, kuigi peotarvikute rendifirmasid on teisigi ja eraldi tellides on võimalik veidi, aga mitte oluliselt kokku hoida. Tegime pulma korraldamisel päris mitu nö riskantset valikut, mida kartsime, et külalistele võivad need mitte meeldida. Neist üks oli justnimelt lauas teenindus meie valitud menüü järgi ja teine viina puudumine, mis poleks selle menüü ja kellaaja juurde kuidagi sobinud. Samuti oli võrdlemisi noateral valik muusika.

Muusikud. Lada tahtis viiulit ja tšellot, Tuuker tahtis torupilli, mõlemad valikud meeldisid mõlemale ja kummastki ei raatsitud loobuda. Jäid mõlemad, pruutpaari tulekuks ja tseremooniaks torupill, ülejäänud peo taustaks, tantsuks ja meeleoluks viiul ja tšello. Kumbagi varianti ei olnud lihtne leida, Lada lihtsalt ei teadnud, kust neid otsida. Isegi sõber guugel oli veidi hämmingus ja pakkus vaid kaudseid vihjeid. Kui kolmanda päeva lõpuks olid vahendaja kaudu leitud põhimuusikud, siis torupilli andis tikutulega taga otsida. Naistorupillimängijad tundusid Maarjamaal rohkem levinud olema meestorupillmängijad, aga Lada ja Tuuker leidsid, et üks õige torupill sobib vaid meesterahva kaenlasse. Otsingud jätkusid ning päädisid konkreetse esinejaga vaid nädal enne pulmi. See-eest tasus see muusikaline nüanss end ülivõrdes ära, midagi sobilikumat oleks pruutpaari sadamaalalt altari ette jalutamise ajal raske olnud ette kujutada!

Viperus ja pisike etteheide. Muusikute etteasteid koordineeris meie üldiste juhiste järgi pulmaisa. Siinkohal väike noomitus talle, et torupill sai liiga vähe esinemisaega! Oleks võinud lasta tal ka peale laulatustseremooniat kuni lauda istumiseni mängida, kui toimus õnnitlemine ja tervitamine ja pildistamine. Ja teine etteheide tuleb viiulile ja tšellole. Nad mängisid meile avalooks aeglase valsi asemel viini valssi! Kuigi olime pruutpaari avatantsuks isegi konkreetse loo kokku leppinud. Iseenesest polnud väga hullu, me saime hakkama ja tantsisime lihtsalt aeglast valssi veidi kiiremas tempos :D Aga seitsmendat kuud rasedana on lihtsalt kopsumaht märkimisväärselt juba vähenenud ja hiljem võttis normaalse hapnikuvarustuse taastumine veidi aega. Õnneks oli külaliste hulgas maksimaalselt viis inimest, kes midagi võisid aru saada, et lugu polnud see, mida pruutpaar oli harjutanud...

Võtmepersoonidest, kelle puhul määratud kuupäeva sobivus oli eluliselt tähtis, jäi veel kaks - paaripanija ja fotograaf. Et Samaral ja Tuukril oli kodukirik väikse perspektiivitundega välja valitud ja leerikoolitee juba jalge alla võetud, polnud muud kui kirikuõpetaja juures aeg kinni panna, mis läks suht nibin-nabin minutilise täpsusega, sest samaks päevaks ja vaid poolteist tundi hilisemaks oli meie püha isa juba ära bronnitud. Niiet legend konveierlaulatustest pidas ikka paika ja kohavalik õigustas end sellest aspektist täiesti. Ka fotograafiga, juhtumisi Samara peretuttav, vedas - olles ise üks nõutumaid pulmapiltnikke Eestis, oli ta just selleks päevaks, õigemini õhtuks end hoopis mingisse pulma külaliseks sättinud, seega päeval ilu- ja tseremooniapildistamiseks vaba. Peopildid olid juba vähemolulised ja nende tegemiseks sai Lada oma tuttava poolprofi nõusse.

Hoiatus. Mida profim fotograaf, seda rohkem nõuab ta ka pildistatavatelt. Olge ilupiltide tarbeks valmis end kringliks väänama ja kaljuserval kõõluma, pingutage, et silmad vastu eredat suvepäikest ja meretuult lahti ja pisaratevabad püsiksid, seiske liikumatult ühel varbal graatsilises luigeasendis hoides sundimatult väljasirutatud käe otsas kolmekilost roosipallist pruudikimpu ja säilitage näol sealjuures õnnetundest ülevoolav naeratus - tulemus on seda kahtlemata väärt :)

Meeldetuletus. Selleks, et abielluda, pole vahet kas ilmalikult või kiriklikult, suurelt või väikselt, suvel või talvel, tuleb kõigepealt kirjutada ametniku (ilmaliku või kirikliku) juures koos vastavasisuline avaldus ja seda peaks ikka oma kuu aega enne tegema. Mnjahh, vot see tuli küll üllatusena kui kirikuõpetaja palus meil need enne tema juurde nn proovitseremooniale minekut ära täita, aga õnneks ei sisaldanud see ühtki sellist küsimust, millele vastamine oleks üle jõu või mõistuse või südame käinud. Ka varasuhte küsimusest peavad osapooled mõlemad ühtemoodi aru saama.

Ja midagi hingele. Raske öelda, kui palju ametnik ilmaliku tseremoonia korral paaripandavatesse süveneb, aga kirikuõpetaja üldjuhul seda ikka teeb. Minge ja vestelge oma õpetajaga üks tunnike, see on teie õigus ja tuleb teile endile kasuks. Mitte ainult kirikuõpetaja kui teie nö hingehoidja saab pildi teie suhte loost, mis aitab tal laulatuse just ainult teile pühendatuna läbi viia, vaid ka te ise elate oma tunded teineteise vastu selgelt sõnastatuna ja väljaöelduna veelkord läbi ja see teeb need üksnes tugevamaks :)

Külalised ja kutsed. No kõigepealt ikka kutse tekst, siis kujundus ja lõpuks külaliste nimekiri, mis veel viimase, st tulemisest või mittetulemisest teatamise hetkeni täienes.

Pruutpaari õigus. Alati leidub keegi, kes enda kutsumata jätmist paneb pahaks, halvimal juhul pool suguvõsa tülli ajab. Alati leidub keegi, kes just sellepärast jätab tulemata, et kedagi teist ei kutsutud. Pulmapäev on selline päev, mida pruutpaaril on õigus jagada just nende inimestega, kellega nad seda jagada tahavad. Suguvõsa kokkutulek on hoopis teine asi. Kui keegi sugulane tunneb tema kutsumata jätmisest kuidagi oma õiguste riivet, siis küsigu endalt, millal ta viimati pruutpaari käekäigu vastu niisama (mitte jõulude või sünnipäeva puhul) huvi tundis, neil külas käis või külla kutsus või kui palju õlut-veini-vms on nad koos ära joonud, ehk kui lähedal üksteisele tegelikult ollakse? Pruutpaar ei pea oma valikuid kuidagi põhjendama või õigustama. Punkt.

Kutsete valmistaja leidis Lada sõber guugli abiga, valikut polnud raske teha sest, kolmes-neljast laialisaadetud päringust vaid ühele tuli kiire, adekvaatne ja meeldiv vastus. Koostöö kutsetegijaga tipnes parima võimaliku ideelahendusega, mida Samara ja Tuuker üldse oleks ette osanud kujutada. Inspireerituna mereteemast tahtsid Samara ja Tuuker kutsed pudelisse panna. Kunstnik omalt poolt pakkus veidi koltunud ja põletatud servadega taaskastuspaberit, millele laotatud teksti taustalt kumas delikaatselt läbi kahe südamega köidetud ankru kujutis. See oli nii ilus, et võttis lausa pisara silma :)

Kutse teksti sättis kokku Samara tiivustatuna oma tunnetest Tuukri vastu ja loomulikult tema arvamusega arvestades ning punus sellesse delikaatsed vihjed kingituste, lillede, külaliste riietuse ja peo kestuse kohta. Lada ja Tuuker ei tahtnud lilli ja palusid külalistel need jätta sinna, kus need on kõige kaunimad, oma kasvukohta. Nagu viimastel aegadel on traditsiooniks saanud, määrati kingituse füüsikaline suurus ümbriku mõõtmetega. Aga lisaks ei tahtnud Lada ja Tuuker tunda ei tänuvõlga ühegi sajalise või viiekümnelise pärast ega ka kahetsust, et mõni kallis külaline selle pärast tulemata jääks, et parasjagu lihtsalt pole niipalju pappi ümbrikusse panna. Nad palusid kingituste tegemisel jääda külalistel anonüümseks. Millegipärast oli mõnedel külalistel siiski raskusi neist kahest lihtsast soovist aru saada. Ilmselt inimesed siiski vajavad tänuvõlga ja ei suuda anonüümseks jääda. Küll aga täitis sajaprotsendiliselt eesmärki pruutpaari soov saada käsitsi kirjutatud häid soove, mis senini kaunistavad nii kingitud kaarte kui ka kohapeal külaliste käes ringi käinud pulmaraamatut. Riietuse koha pealt jäi põhiliseks soovituseks jälgida ilmateadet ja arvestada mereäärse kargema õhuga. Ka sellest lihtsast soovitusest oli mõnel daamil raske aru saada, aga pärast seda kui Samara oli selgitanud, et mis kasu on üüberuhkest kleidist kui selle peale lõpuks peab jope tõmbama, loobuti lisaküsimuste esitamisest. Et kuigi Samara ja Tuuker püüdsid oma finantsiliselt vähekoormavate soovidega külaliste elu lihtsamaks teha, tundus, et mõnede puhul töötas see vastupidiselt.

Veel üks tõdemus. Ükskõik kui täpseid juhiseid te külalistele lillede, kingituste, soovide, riietuse või mille iganes muu osas ka ei annaks, alati leidub keegi, kes saab asjast omamoodi aru. Pruutpaaril on õigus keelduda lillede vastuvõtmisest, kui on palutud lilli mitte tuua. Külalistel pole õigust pahandada halva ilma üle, kui on teatatud, et pidu toimub telgis, ega ka kurta peo kiire lõpu pärast, kui on ette teatatud, et pidu lõpebki kell kaheksa. Pruutpaaril pole aga vähimatki vajadust taoliste külaliste pärast muretseda, veel vähem end puudutatuna või kuidagi halvasti tunda - see on absoluutselt külalise enda probleem.

Lõpptulemusena vormistasid Samara ja Tuuker pulmakutsed väikestesse 0,2 L  vahuveinipudelitesse, mis tuli kõigepealt tühjaks juua ja seda peaaegu täies mahus (kokku oma 8 liitrit) Tuukril üksinda, sest Lada ei saanud teda oma seisundi tõttu kuidagi aidata, ükskõik kui väga ta seda oleks soovinud, ja sõpru-tuttavaid selleks puhuks oleks tulnud otsida väljaspoolt pulmakülaliste nimekirja. Järgnes kolm õhtut kutsete rullikeeramist, vahaga pitseerimist, pudelitesse toppimist, lõhnakomponendiks paar tera musta pipart ja nelki ka sisse, korkide lihvimist ja korgitud pudelite kaunistamist niinepaelaga ja siis paari nädala jooksul veel kõigi ligi neljakümne kutse käsipostiga kohaletoimetamist... See ülesanne sai täies ulatuses ja lõplikult sooritatud napilt kolm nädalat enne tähtsat päeva.

Lihtsalt infoks. Mingeid sarnaseid klaaspudeleid saab arvatavasti ka tühjal kujul osta, aga meile meeldis ühe konkreetse pudeli kuju ja suurus, ja tühjad pudelid maksid enamvähem sama palju kui täis pudelid hulgilaos. Proovisime neid pudeleid saada ka erinevatest hotellidest, aga sellist marki minivahuveini hotellides ei olnud, olid rohelisest klaasist pudelid. Edelaraudteel oli küll menüüs see mullivein olemas, aga nad arvasid, et 40 tühja pudeli kokkusaamine võtab liiga kaua aega. Lihtsam oli osta, aeg maksab ka midagi.

Niisiis, esimese nädala lõpuks arvates tähtsa päeva paikapanemisest olid Ladal ja Tuukril olemas koht, pulmavanem, kirikuõpetaja, fotograaf, põhimuusikud, toitlustajate ja telgi pakkujad, kutsete tegija ja isegi tantsukursus - kõik põhiline. Jäänud olid peamiselt sellised teemad, millega Samara kas ei tahtnud, ei osanud või milleks tal ei olnud loomulikku annet tegeleda. Polnud veel ihumeikarit ja -rätsepat, sõrmuseid ja lilleseadjat. Kulusid veel mõned nädalad ja ka need pisiasjad said linnukese taha. Lada tundis, et on aeg koostada niinimetatud checklist, sest ühekorraga oli erinevate teenuste pakkujate, kokkulepete, päringute, tellimuskinnituste ja viisakate äraütlemiste, vastuseid vajavate küsimuste, tegemata kodutööde, kohtumiste ja muude tähtaegade, arvete ja ettemaksude virrvarr kasvanud Samara operatiivmälust mahukamaks ja Lada hakkas vaikselt kaotama ülevaadet, mida nemad Tuukriga peavad veel tegema ja mida keegi teine pidi tegema ja kas see, mida keegi teine pidi tegema, on ikka tehtud...

Meik ja soeng. Lada oli äkki sattunud senikaardistamata maastikule. Samara vajas töötavat kompassi, sest tema enda kompass näitas tuule suunda! Ta oli viimase kümne aasta jooksul parimal juhul kaks korda sattunud profi meikari pintsli alla ja loomulik lokk oli tavaliselt igale järgmisele juuksurile pigem peavalu kui põnev erialane väljakutse. Esimese hooga ei tulnud Samarale isegi pähe millise märksõnaga võiks sõber guuglilt nõu küsida. Iluteenuste soovituse sai Lada lõpuks hoopis oma fotograafilt ja jäi tulemusega ka igati rahule.

Julgustus. Kui proovimeiki pole tehtud ja meikar tuttav pole, siis öelge talle kohe ära, mis teile meeldib või ei meeldib (nt selged või hajutatud jooned, meigi suund, toonid jms) sest tema võib hoopist teistsugust pilti näha kui teie, aga loeb ainult see, et pruut pärast kaunistamist ikka tema ise oleks. Sama juuksuriga.

Kleit. Ladal endal polnud mingit selget nägemust, millist kleiti ta tahaks ja piltide vaatamine internetis aitas vaid niipalju, et Lada ja Tuuker said teada, et neile meeldivad enamvähem ühesugused kleidid ja Samara tahab, et nad kleidi koos valiksid, või pigemini et tema ei peaks midagi valima vaid seda teeks Tuuker. Kleidi valikuks kulus kaks päeva. Esimesel päeval jooksid Tuuker ja Samara läbi kümmekond pealinna pruutpaaride salongi, millest jäi sõelale kaks salongi ja kolm kleiti umbes tosinast selgaproovitust. Kuu aega hiljem ehk 10 päeva enne pulmapäeva võtsid veelgi paisunud kõhuga Samara ja Tuuker ette otsustava reidi ning pärast viimase kleidi selgaproovimist, mis eelmisel katsel oli olnud juhtumisi esimene, tundusid kõik ülejäänud nii valed, et kogu eelneva tülli ja atlassi, pärlite ja litrite, plisseeride ja volangide, pitside ja satside kuhilad võis kerge südamega unustada. Lada ei mäletanudki, et see nii ilus oli ja tunne oli nii õige. Niisiis kuulus Samara nende 80% pruutide hulka, kes kõnnivad altari ette kõige esimesena selgaproovitud pruutkleidis :) Peigmees tellis endale ameti- ja auastmekohase paraadvormi, mis tema ainulaadse muskulatuuri järgi valmis õmmeldi.

Soovitus naistele. Kui teie väljavalitu vormikandja, siis nõudke pidulikku vormi kogu selle täies hiilguses ja selle juurde kuuluvaga nagu mõõk või särp või pagunid või medalid või misiganes olenevalt ametist ja auastmest. Vormis, eriti pidulikus vormis mees näeb ikka põlvistnõrgakstegevalt hea välja!

Soovitus rasedatele pruutidele. On tavaline, et kui salongi jalutab pruudi ees sisse väike kõhuke, pakutakse esimese valikuna kohe kreeka stiilis kleiti. Väga mugav ja turvaline valik kahtlemata, aga plisseeritud ja punupaelaga rindade alt kokku tõmmatud lina ei pea tingima salongist otsima, selle saab endale ise suht koduste vahenditega ümber keerata. Julgege salongis ikka õiget pruutkleiti küsida, paeltega korsetti kannatab vägagi edukalt ümber kõhukese sättida, see ei rõhuta kõhtu ning parimal juhul võib ka võrdlemisi mugav olla. Paras aeg lõplikuks mõõduvõtmiseks on umbes nädal kuni kaks enne pulmapäeva.

Ka sõrmuste tellimisel võttis Tuuker ohjad enda kätte, mis Samarale ülimalt meeldis. Samara ei pidanud muud tegema kui iga pakutud omaduse (kuju, laius, paksus, struktuur, värv, kivid) kohta jah või ei ütlema. Ja päris sõrmused kukkusid välja isegi veel ägedamad, kui nad arvutigraafikas paistsid :)

Hoiatus. Ka sõrmuste tellimisel tuleb aega varuda, minimaalselt üks kuu kui tellite välismaalt. Disainilahendusi on mustmiljon ja kaasaegsetes kullapoodides saab oma sõrmuse algusest lõpuni ise kujunda. Üle tasub vaadata oma kaardimakse või internetipanga limiidid.

Issver, kuu aja pärast on SEE PÄEV :) Kui alguses tundus, et aega on laialt, siis viimane kuu ja eriti viimane nädal kadusid otsekui kell oleks turbo sisse lülitanud. Kuigi põhiasjad olid paigas ja kokku lepitud, ujus järjest pinnale veel täpsustamist vajavaid detaile, tellimist vajavaid pisiasju, küsimusi, kinnitusi, kodutöid... Lada tundis, et tal on aju mõnevõrra vist üle kuumenenud, sest teda hakkasid külastama teatud mõttes luupainajalikud unenäod.

Ühel öösel nägi Samara unes, et neil oli peopaigas alles nö pulma töökoosolek, aga külalised tulid juba kohale ja polnud nagu mittemidagi valmis :o Koosolek on küll järgmisel päeval, aga õnneks külalisi kohale ei tulnud. Olid catering, pulmavanem, kirikuõpetaja ja peopaiga omanik, et kohapeal üle vaadata kuidas ja kus ja mis toimuma hakkab. Samara ja Tuuker said veelkord kinnitust, et peopaik oli ainuvõimalik ja õige valitud. Kuid luupainajad unenäod jätkusid. Siiski, mida rohkem kokkuleppeid sai lõpliku kinnituse ja mida lühemaks jäi to-do list, seda leebemaks muutusid ka luupainajaunenäod. Järgmine kord oli unes kõik külaliste vastuvõtmiseks valmis, kuid pruudil polnud veel kleiti ja pruudikimpu. Siis oli kord pidu juba lõppemas, aga pulmaisa ja fotograaf polnud veel kohale jõudnud. Viimane luupainaja lõppes sellega, et pruutpaar sõitis jahiga altarisse sisse...

Tagantjärgi tarkus. Ega taoliste unenägude ja muidu magamata ööde vastu eriti midagi aitagi. Tuleb teha checklist tehtud ja tegemata asjadest, et öösel ei peaks mõtlema, kas midagi on meelest ära läinud. Kui need mõtted ikka rahu ei anna, siis öelge endale, et jää vait, sul on ju kõik kirjas, ja keerake teine külg. Ja kui paha uni kollitab siis pugege kallima kaissu :)

Viimased asjad, mis veel tellida jäid, olid telgi ja laudade dekoratsioonid, tort, saaliplaan ja kohakaardid. Need viimased olid noortes väheke kahevahelolemist tekitanud. Kui kutsetega ja kõige muuga ka oli äratundmine suht kohe ja kergelt tulnud, siis kutsetegija poolt saadetud kohakaartide näidis jättis neid mõlemaid võrdlemisi külmaks. Aga siis tuli Tuukril väga vinge idee - lasta nimed servjettidele tikkida! Ladal läks järjekordne hinnapäringute ralli lahti. Vaja leida servjettide toorikud, tikkimisteenuse osutajad ja seda kõike loetud päevadega. Idee ja tulemus aga olid igaljuhul seda pingutust väärt! Külalistele jäi pulmast alles võrdlemisi eksklusiivne, isikupärane ja igati funktsionaalne meene.

Idee. Meie peokülaliste arv koos pulmaisa, muusikute ja jahimeeskonnaga jäi veidi alla 70. Olime laudkondadesse kokku pannud omavahel sugulased või tuttavad või ametialase tausta vms poolest sobivad inimesed. Meil oli 7 ümmargust lauda külaliste arvuga 8-11 ja igasse lauda palusime cateringil lisada kaks tühja tooli. Ei-ei, mitte käekottide ja pintsakute tarbeks. Ikka selleks, et pruutpaar ja ka teised külalised saaksid teistes laudades külas istumas, tervitamas ja suhtlemas käia. Pruutpaarina peab tunnistama, et see töötas isegi oodatust paremini. Kui söömisejärgselt hakkasid inimesed ringi jalutama, kes suitsule, kes last magama kärutama, kes niisama selga sirutama, siis pruutpaari maandumine ükskõik millises lauas tõi laudkonna kiiresti kokku tagasi. Lisaks sai pruutpaar kõiki oma külalisi isiklikult tervitada ja tänada ja vahetut tagasisidet ka, mis muidu ringi liikudes poleks arvatavasti õnnestunud.

Dekoraatoriga kohtumine jättis oluliselt parema mulje kui temaga e-posti ja telefoni teel suhtlemine. Inimesena veidi kapriisne, kuid floristi-dekoraatorina ülimalt asjatundlik ja tasemel. Hind oli küll umbes kaks korda kallim kui oleks oodanud, kuid tema tehtud laudade ja altari lilleseaded ning kaunistatud valgustid ühendasid peotelgi vaoshoitult ülipidulikuks tervikuks. Sealjuures oli kasutatud vaid kolme taimeliiki ja ühte lisaelementi - kipslillega pikitud ja poolkeraks sätitud roosid, mida raamisid luuderohu väät ja valge köis. Midagi sobivamat poleks Samara ega Tuuker osanud ette kujutada, veel vähem tellimuse kirjeldusena esitada. Dekoraatorile olid ainsateks vihjeteks pruudi lillesoov punane roos, laudade väljanägemine, pruutkleidi värv ja kirjeldus ja tingimus, et lilleseade ei jääks laual domineerima.

Dekoraatori soovitus. Tellige lilleseaded, peopaiga dekoratsioonid ja pruudikimp ühest kohast, ideaalis ka saaliplaan ja laudade numbrid/nimetused. Olenemata sellest, kas külalistel palutakse tuua ühte konkreetset lille või üldse mitte lilli tuua, terviklikult kaunistatud peosaali tagab vaid üks dekoraator. Meie tellisime kutsetega samas stiilis saaliplaani siiski kutsetegijalt, sest kutsete kunstiline lahendus oli meile kuidagi südamelähedasem kui dekoraatori näidised, ja laudade numbrid unustasime hoopiski ära. Need tegime ise pulmapäeva hommikul, joonistasime vildikaga kutsepaberile ja põletasime servad ära ja pistsime kohapeal laudadel olevatesse roosipallidesse. Õnneks sobitusid need märkamatult üldpilti.

Nädal enne pulmi oli veel tuhat pisiasja vaja korraldada. Kirikulaulude noodid muusikutele, servjetid tikkimisest ära tuua, laudkondade kaupa ja istumise järjekorras pakkidesse panna, toitlustaja kätte toimetada, toitlustajale ka lõplik külaliste arv teatada, kokkulepete kontroll, täpsustamine, ületäpsustamine... Lapsele sobivate peoriiete ja eriti kingade hankimine osutus tunduvalt keerulisemaks kui pruutkleidijaht. Viimased kaks päeva enne pulmi. Pole kingitusi vanematele, pole oksjoniesemeid, pole pruudi nimetseremoonia rekvisiite, viktoriini auhinda ja midakõikepisasja veel ja ... torti!

Samara ja Tuuker olid vaadanud internetis pilte, valinud välja mõned, mis meeldisid ühe või teise kaunistuselemendi või tehnilise lahenduse poolest, kuid ühest äratundmist ei tekkinud peale arusaamise, et kõik väljavalitud tordid olid kunstilised tervikud ja nende üksikud meeldivad detailid sobisid vaid sellele tordile, kus nad olid. Ainus, milles Lada ja Tuuker kindlad olid, oli tehniline lahendus, mida toitlustaja väikse mööndusega sai ka pakkuda. Kuigi tordi väljanägemine ja sisu oli üks neist teemadest, millega Samara üldse ei tahtnud tegeleda, sähvatas eelviimase päeva õhtul inspiratsioon ja Tuukriga asja arutamata saatis toitlustajale tordi kirjelduse. See pidi koosnema viiest kuni kuuest trepis ja veidi spiraalselt eri kõrgustele asetatud väiksest tordist, mille martsipanikate on merelainetena veidi kortsu lükatud ja kaunistatud lainetest laialikantud pisikeste punaste roosidega. Samara oli lubanud toitlustajale, et kui neljapäeva hommikul kell 9 toitlustaja meilboksis tordi kirjeldust ei ole, siis võivad nad kohale tuua viis valget litrit... Tuuker lubas selle asja endale üllatuseks jätta.

Aplaus. Tuleb jälle kiitusega tunnistada, et kondiiter vormistas torditellimuse paremini, kui Samara oleks ette kujutanud. Ka tordi sissetoomine viie hanereas teenindaja poolt ja valmispandud alustele asetamine oli ootamatult efektne ja pidulik. Täpi pani iile peale see, et tordi (kõige ülemise ja pisema) lahti lõikamiseks tõmbas peigmees mõõga tupest, mis külalistes silmnähtavalt elevust tekitas.

Kui Samara tahaks endale või Tuukrile midagi ette heita, siis üksnes seda, et kõik need pisiasjaajamised, kingituste ja rekvisiitide jaht, mida nad viimastel päevadel tegid, oleks pidanud olema nädal või paar varem tehtud. Siis ju tundus, et aega on veel küll ja küll. Paraku oli neljapäeva õhtuks juhtunud just see, mida Lada kõige vähem tahtis - tal oli aku nii tühi, et ei võtnud enam nö laadijat taha... Aga pulmapäeva hommikuks oli õnneks kõik jälle korras ja pulmapäev sujus ideaalilähedaselt, nii ajalises, ruumilises kui ka emotsionaalses mõõtmes :)

Targutus. Planeerige igasuguste pealtnäha tähtsusetute pisidetailide korraldamine sama tõsiselt nagu nn suured ja tähtsad asjad. Alles nende puudumine pulmapäeva eelõhtul teeb need ülioluliseks! Ja pisiasjade korraldamine-hankimine ei võta kindlasti vähem aega kui suurte asjade puhul. Mis puutub vanemate kingitustesse, siis nendesse tasub rohkem südant kui finantse panustada. Samara sai oma õppetunni, kui pulmapäeva eelõhtul emale kingitust otsides pärast mitut tundi pealinna butiikide tulutut kammimist mõistis, et kõige südamlikum ja õigem kingitus on tal hoopis kodus olemas.

Muidugi ei olnud sel hommikul ärkamiseks äratuskella vaja. Samara oli üleval enne kukke ja koitu ja selleks ajaks kui kell helises, oli Ladal juba sada asja tehtud, mis eelmisel õhtul tegemata jäi. Lapse asjad kaasa pakitud, enda ja Tuukri asjad järgmiseks päevaks, rekvisiidid (pulmaraamat, kingitused, pruudi nimi, oksjoniveinid ja -moos jms) kokku pandud, laudade numbridki valmis joonistatud, niiet jäi vaid üle juua tavapärane ingveri, sooja piima ja väga kange hommikukohvi ja lasta end peigmehel ilusalongi sõidutada. Rohkem midagi enam Samarast ei olenenud ja edasi laskis ta juba kõigel endaga nii juhtuda nagu minema pidi. Ainus, mida Samara endale lubas, oli see, et ta on igas hetkes kohal.

Peo stsenaarium nägi ette, pruutpaar saabub jahiga sadamasse, kus neid ootavad saabunud külalised, keda koordineerib veidi varem kohaletulnud pulmaisa. Tegelikult olid Samara ja Tuuker juba selleks ajaks koos fotograafiga jõudnud ära teha ilupildid peopaigast veidi eemal looduskaunil pankrannikul, kohapeal üle vaadata peotelgi, lauad ja dekoratsioonid, jätta pulmaisa hooleks rekvisiitidekoti ja lasta end vahetult enne esimeste külaliste saabumist neid sealsamas sadamas ootava jahiga merele viia. See pooltund merel kuulus ainult neile! Seepärast kõlas veidi ootamatult kapteni korraldus kurss tagasi sadamale võtta. Oli aeg...

Sadamale lähenedes kasvas ärevus. Juba paistsid pubiterrassi reelingule nõjatuvad inimesed, kapten ja tüürimees võtsid purje maha, jaht aeglustas käiku ja kail ootasid neid fotograaf ja pulmaisa, sadama ja terrassi vahelisel väraval stardivalmis torupillimängija. Samara lükkas kingad varba otsa, haaras ühte kätte pruudikimbu, teise kleidisaba ja järgnes Tuukrile jahi vööri. Turvaliselt kindlale pinnale jõudnud, liikusid nad värava poole. "Rahulikult," ütles pulmaisa, "kiiret pole," ja andis märku torupillile, kes pruutpaari ees kõndides mängima hakkas. Jah, kiiret polnud. Torupilli saatel üle terrassi altarikivi suunas jalutades vaatasid Lada ja Tuuker inimesi - nad kõik olid seal nende pärast! Vau!!!

Altari kõrval seisis kirikuõpetaja. Nagu ta lubanud oli, polnud Ladal ja Tuukril ise midagi mõelda vaja, kõik, mida nad tegema pidid, ütles õpetaja neile ette. Muidugi sisaldas tseremoonia ka emotsionaalseid kõrghetki, mil pisaraid aitas varjata silmi paistev päike, ja mida maandasid veidi kohmetult kaasalauldud kirikulaulud. Laulatust vürtsitas ka üks väike viperus. Oli kätte jõudnud see ametlik hetk, kus abikaasad oma jah-sõna kinnituseks allkirja peavad andma. Enne mees ja siis naine. Sel hetkel kui Tuukri toetav käsivars Samara käevangust korraks kadus, vääratas ka Lada jalg ja kingakonts jäi terrassilaudade vahele kinni. Kuniks Tuuker loetud sekundite vältel allkirja andis, püüdis Lada vaikselt kleidi varjus veel kinga lahti saada, aga kui Tuuker oma kohale naasis ja king ikka kangekaelselt terrassilaudade vahel kinni istus, tegi Samara Tuhkatriinut ja kirjutas abielu registreerimislehele alla sirge seljaga üks king jalas. No selline pisiasi ei võinud ju ometi segada!

Laulatusele ja õnnitlemisele järgnes veel üks pildistamisevoor, mille ajal Samara tahtis küll korra hoopis oma pildi taskusse panna. Õnneks aitas lonks külma vett ja tool telgi varjus kiiresti ning pruudi minestusäärne seisund suuremat tähelepanu ei pälvinud. Edasine kulges juba pulmaisa dirigeerimisel, söögid-joogid, ametite jagamine, mõned viisakamad mängud ja pruutpaari proovilepanekud, avavalss ja järgnevad tantsud, suhtlemine külalistega, lihtsalt kohal olemine. 

Ametite jagamine. Pulmaisa oli meile eelnevalt andnud ametite ja nende taga peituvate funktsioonide nimekirja, meie kodutööks oli need külaliste vahel ära jagada. Polnud just väga keeruline meie puhul leida Süüdlasi - need olid loomulikult paar, kelle pulmas meie kolm aastat tagasi esimesest pilgust armusime. Ja ka Tantsulõvi ja Tantsuliblika valik läks meil nii kümnesse, et see paar kibeles tantsima mitte ainult enne pruutpaari avavalssi, vaid ka enne kui ametid olid välja jagatud.

Kuni hetkeni, mil pulmaisa pruutpaarilt küsis, "kas olete valmis?" Kokkuleppe kohaselt tähendas see peo lõpu algust. Jäi veel tort sisse tuua, pruudi nimi, ei-ei mitte ära visata ega uputada ega minema saata, vaid isale tagasi kinkida, vanemaid ja külalisi tänada, tort lahti lõigata, ära süüa, pruudikimp loovutada ja minema purjetada. Taas ridamisi emotsionaalseid kõrghetki, mis meeleliigutusest pisara silma tõid. Pulmaisa andis seltskonnale aega tordi söömiseks ja kutsus siis külalised viimast korda kokku, selleks, et pruutpaar ära saata. Pruudikimbu viskas Samara jahi pardalt, pruutpaar tänas veelkord oma külalisi, et nad said seda imelist päeva nendega jagada ja nüüd, olles jõudnud abieluranda, oli neil aeg purjetada elumerele.

Kõige raskem hetk... oli lapsele tadaakalli tegemine. Meie aastane tirtsuke oli kogu pika päeva alates hommikust erinevate hoidjate, küll vanaema, küll ühe, siis teise ja siis kolmandagi tädi kantseldada olnud, ülivapralt ilma emme-issita selles melus vastu pidanud, ringi tatsanud, oma mänge mänginud, kõigi hoidjatega nii hästi leppinud ja siis kõige tipuks kavatsesid emme-issi ööseks veel minema ka purjetada... Tegime oma pisikesele teda kärust välja tõstmata kiired kallid-musid ja põgenesime. Sest kui me oleks pidanud enne äraminekut ta kasvõi korraks veel sülle võtma, siis oleks ikka nutuvärk majas olnud nii meil kui ka lapsel ja me oleks ta endiga arvatavasti kaasa võtnud. Kusjuures järgmise päeva lõunani, mil me koju jõudsime, käis meil lapseigatsus korduvalt  ja ootamatult jõuliselt kallal.

Pärast pruutpaari lahkumist polnud ka külalistel midagi muud teha ja nii see mõeldud oligi. Pruutpaari pulmareis oli iseenesest lühike, vaevalt viis tundi seilamist, kuid see oli aeg vaid neile! Aeg elada toimunu uuesti läbi, tunnetada ja mõista nendevahelist uut sidet, lasta armastusel neid endasse mähkida ja olla vaid seal ja selles hetkes :) Kui loojang taeva oranžidesse-punastesse toonidesse rüütas ja päikseketas silmapiiri taha vajus, läksid noored alla kajutisse ja tegid lahti kaasavõetud pulmaraamatu, mida külalised peo ajal täitnud olid. Head soovid, mis pidid jääma neile meenutama seda päeva ja saatma neid aegade lõpuni, pakkusid seltskonda kuni linna tuled jahi kodusadamasse juhatasid. Sadamas ootas pruutpaari transfeer, mis nad hotelli viis. Mesinädalate asemel oli noortel mesiöö, sest asjaolud lihtsalt ei sobinud pikemaks äraolemiseks. Järgmise päeva lõuna paiku koju jõudes tervitasid neid esimesena trepile asetatud lilleseaded. Kuigi Samara oli palunud koju saata vaid altarililleseade, olid head haldjad kaasa toonud kõigi laudade kaunistused ja need kodutrepile sättinud. See oli ootamatult ilus ja hingeliigutav, tükike pidulikkust, mis eilse päeva tervenisti taaselustas :)

Välisabi. Jah, kui pruutpaaril on kavas pulmapeolt enne külalisi lahkuda, siis tuleb leida head haldjad, kes isikliku tavaari peopaigast turvaliselt koju toimetaks. Meie haldjateks olid mõlema õed, kes ka vahetustega lapsehoidjad olid. Lilleseaded aga pidasid õuetrepil vastu peaaegu kaks nädalat!

Pulmaralli on nüüd siis läbi... Kas midagi muutus? Jah, muutus küll! Samara ja Tuukri tunded on veelgi suuremad ja olemine veel rohkem üks kui enne, kui see üldse võimalik on. Nimevahetusega seoses tabas Samarat ka väike üllatus. Temalt nõuti uutele dokumentidele uut allkirja. Oleks enne pidanud oma nime ikka paar korda läbi kirjutama ja uut allkirja oleks ka võinud harjutada... Alles siis tunnetas Samara, et toimub identiteedivahetus, arusaamine, et sealt edasi elab ta uue nime ja uue staatusega ja see muutus oli temast suurem.

Ja lõpetuseks, abiellumine ei ole kohalejõudmine, see on teeleminek, uue tee algus :)

 

 

Lada Samara ja Tuuker tänavad:

Pulmaisa Virgo Jaani

Event Catering

Lohusalu sadam ja sadama pubi

Sailing.ee ja jaht "Franzeska" meeskond

Nõmme Rahu Koguduse õpetaja Ove Sander

Fotograafid Kristiina Männik ja Jaana Toomik

Sirli Sõrmus, kaardid.ee - kutsed ja saaliplaan

Dekoraator Katrin Koljak

Viiuli ja tšello duo

Torupillimängija Lauri

Salong Pärl

Avely Ilusalong

Kokariided OÜ

Tikkimine OÜ

Revalia Tantsukool

Mati Kullaäri

Swissotel

 

 

Kea
Võrgust väljas
Liitus: 2 Dets 2015 - 23:40
Re: Mis seal siis ikka niiväga ära ei ole :)
7 Detsember, 2015 - 21:20

Palju häid mõtteid ja ideid. Ja no ülimalt mõnusalt kirjutatud! Lugesin ja imestasin. Mõnus lugemine ja palju ideid andev. Väga hästi kirjutatud!! Alles alustasin planeerimist ja olin väga ebakindel (pea laiali otsas), et mida kuidas teha jne. Nüüd olen julgem (rohkem fokuseeritud?). Isegi kui efekt vaid mõneks minutiks jääb, on lugemisest siiski palju abi olnud. Kui peas kõik taas laiali läheb, loen kasvõi osaliselt uuesti :)