Viljo pulmad - Pulmakirjeldused

Sisestas Virgo Jaani,
Blogide kategooria: 

Vilx ärkas, kuidagi imelik oli olla. Imelik ja paha. Heinakõrred torkisid nägu, valgus kumas läbi katuse. Katuses oli mitu suurt ja hulgim pisemaid auke. Valguse käes värelesid sääsed, kes tiirlesid Vilxi pea kohal. Sääski oli vähemalt mustmiljon. Kus ma olen? Olid heinad, augud katuses, sääsed ja kuskil kires kukk. Ja peavalu. Peavalu polnud ta esialgu märganudki, aga nüüd andis see valuliselt tunda.
'Mõtleme, nii, ilmselt olen kuskil maal. Aaa, äkki vanaema juures. Just, just, nüüd lähen alla, võtan kaevust piimanõust külma piima ja siis lähen tuppa magama. Oehh, asi selge… Aga oota, vanaemal pole ju enam lauta, see põles eelmise aasta jaanipäeval maha, kui Tarx proovis lakas suitsu teha. Kuradi Tarx. Hea, et ise eluga pääses. Kargas tahmase näoga luugist välja, endal tobi veel ees. Murdis maandudes õlaluu ja kulges 2 kuud kipsis käega ringi. Kogu küla oli veel mitu kuud ähmis ja ärevil, polnud ju sealmail sellist kino ammu olnud.'

Vanaema sosistas veel viimasel õhtul kõrva:”Kuule Vilxpoiss, ole hää ja ära järgmine kord seda oma piromaanist sõpra küll kaasa võta, jumal teab, millele ta siin veel tule otsa pistab. Hea, et laudas loomi enam sees polnud.”

Niisiis, vanaema juures ma ei ole. Meenutame. Reedel tulime linnast tulema. Või oli see juba neljapäeval? Erx oli, Siim ja Tarx ka. Ja Merli ka vist. Keegi oli vist veel. Kahe autoga tulime. Statokast võtsime esimesed õlled. Ja siis hakkasime taga Siimuga napsutama. Erx sõitis, keegi istus veel ees ka. Edasi ei mäleta. Oot-oot, kui õlu hakkas otsa saama ilmnes kuskilt pudel viina, mida hakati usinasti õlle sisse segama, et segu paremini nokiks. Vastik oli, aga asi muutus varsti väga lõbusaks.Oh fakk, rohkem küll ei mäleta.

Ilmselt oli eila kõvasti võetud, võibolla ka üleeila ja võibolla ka juba….

Lakaluugile ilmus linavästrik, kes vaatas uuriva pilguga ringi. Vilxi märgates kaardus ta nokk arusaamatul moel, nagu oleks ta nii hädises olukorras inimlooma üle irvitanud. Lisaks arvas Vilx nägevat saatanlikku pilget ka linnu silmis. Lind vehkis veel paar korda energiliselt sabaga ja lendas minema. Ilmselt teistele asjast rääkima. “Kurat, linnud ju ei naerata, vähemalt teoreetiliselt mitte. Nokad ju ei paindu. Põrgu, nokad ei paindu. Ei paindu”.

Noormees ajas ennast püsti ja tundis rasket pööritust. Mis teda üldse enam üllatama ei pannud, ilmselt oli eila kõvasti võetud, võibolla ka üleeila ja võibolla ka juba………Äkki on asi kestnud juba nädalaid?

Suus oli ka kuidagi imelik maitse, mida ta julges vabalt defineerida spetsiifiliseks joomingujärgseks a´la carteks. Koos plastilis-amööbse roheka kraamiga, mis oli eeskujulikult suulakke liimunud ja mis seda maitset põhjustas, oli see selge märk eelnenud hüperaktiivsest alkoholi tarbimisest.

Väljas valitses kaos. Keset õue lebas kellegi lihakeha, pool pudelit viina kõrval, parem käsi kramplikult klammerdumas ümber mahlapaki. Ebaühtlane norin tõestas mehe hingesolekut. Elumaja uksest paistis kellegi jalg, plätu abitult suure varba otsas rippumas. Natukene eemal heinamaal oli kokku vajunud roosa katusega vanamoodne telk, mille süstemaatilisest üles-alla liikumisest võis järeldada, et keegi seal magas. Selle kõrval oli sinine kilega kaetud kuppeltelk, mille ukseesine ja ka osa uksest oli kaetud rohekas-kollase osaliselt seeditud toitu meenutava kraamiga. Kogu muru oli kaetud valgete papptaldrikute, tühja taara, salvrätikute ja muude ülejääkidega. Keegi oli üle jäänud kringli heinahanguga laua külge naelutanud ja hangu varre otsas rippusid kellegi kortsus pantaloonid.

Vilx vaatas taevasse, päikese järgi võis kell olla umbes 10. Taamal asetsev metsatukk oli õrnast tuulest veidike kaardu. Metsast paremal oli külavahetee, millel harvad autod liikusid nagu ühe jala kaotanud mereröövlid, ühest august aeglaselt järgmisesse liibates. Tee ääres oli kiviaed, millel lebas põhi ülespoole väike päevinäinud aerupaat. “Saaremaa vist,” mulksatas Vilxile pähe. Kiviaia majapoolsesse äärde oli pargitud tosinajagu autosid.

“On vast ikka rahvast kohale kobind, ei tea milleks,” läbis valutavat peanuppu.
Üks lehm tõstis pea, vaatas Vilxi … ja naeratas.

Edasi tuli heinamaa, kus mõningad mustavalge-kirjud lehmad tuima näoga rohtu närisid. Üks tõstis pea, vaatas Vilxi ... ja naeratas. Ja hetk hiljem kelmikalt silma tegi, siis aga hooletult sabaga üle turja virutas ja rohelist edasi pures.

”Jummala segi,” mõtles noormees, “täitsa sassis omadega, peaks vist järgmine kord joogiga natuke tagasihoidlikum olema”.

Nüüd algas juba elumaja ümbritsev aed. Kaev, mingisugune abihoone, vana läbiroostetanud traktor, mõned õunapuud ja siis tuligi maja. Maja oli luitunud rohelist värvi, viilkatusega, nähtaval oli neli akent ja uks. Kolme akna ees olid sinakat värvi kardinad. Ühe akna ees rippus midagi helevalget, aken oli paokil ning alumine osa sellest helevalgest riidejupist hõljus kurvameelselt akna vahelt välja. See valge ese meenutas Vilxile midagi. See oli väga kleidi moodi. Viljo keha läbistas värin - see oligi kleit. See oli pulmakleit. Nüüd taipas Vilkur kõike.

Vähemalt oma arust. Selge, ta oli pulma sattunud. Tore, teadmine seegi. Aga kelle pulmad …?

Autor: Siim Vahemäe