Olla või mitte olla... abielus? - Seadusandlus

Sisestas Virgo Jaani,
Blogide kategooria: 

Meie vanavanemate ja isegi vanemate ajastul oli isegi sellise küsimuse esitamine mõeldamatu. Inimesed abiellusid koosolemiseks ja perekonna loomiseks, sest teisiti ei olnud ühiskonnas sünnis. Mida aeg edasi, seda vabamaks on aga läinud suhtluskombed ning seadusliku abielu sõlmimiseks puudub tänasel päeval otsene ühiskondliku hukkamõistu või religiooni surve.

Piltlikult öeldes pistetakse meie sisetundele ühel heal päeval kätte kohtunikuhaamer, ja kästakse teha otsus, kas abielluda ametlikult, või elada vabaabielu. Seda otsust ei saa meie eest langetada keegi teine. Küll aga ei ole otsustamisel keelatud arvesse võtta kõikvõimalikke nõuandeid, et neile lõpuks ikkagi risti vastupidi talitada.

Mille poolest erinevad ja sarnanevad abielu ja vabaabielu? Mõlemad sõlmitakse ju tunnetest tulenevalt ja poolte vabal tahtel. Kaasad asuvad koos elama, kasvatavad endale järeltulijad. Miks peaksid mees ja naine oma kooselu ametniku juures kinnitamas käima? Millised on selle kombetalituse tagajärjed?

Vabaabielus olijad leiavad, et ametlik kooselu on nende vabadust ahistav ja asjatult tseremoniaalne institutsioon, millel puudub poolte jaoks sügavam tähendus. Paber ei hoidvat kedagi koos, samuti ei pea sõrmus võrdõiguslikkuse ajal kinni ei meest ega naist. Kooselus on juriidilisest dokumendist hoopis olulisemad hoopis tunded ja koosolemise vabadus,millega kaasneb võimalus takistatamtult tulla ja minna kui suhe mehe ja naise vahel on ammendunud.

Abielus olijad väidavad tihti vastupidist. Kõigepealt ehk seda, et ilus on alustada oma armastusel põhinevat kooselu pulmapeoga ja kõigile tuttavaile kuulutamisega. Pealegi unistab enamus naisi mingil eluperioodil pulmadest kui oma elu kõige ilusamast päevast, kaunist pruutkleidist, lilledest ja kõigi külaliste tähelepanu keskpunktis olemisest. Mehed soovivad abiellumisega maailmale kuulutada, et see kaunis, tore ja nii paljude heade omadustega naine on nüüdsest ainuüksi koos temaga. Vabadus tulla ja minna jääb ikkagi, sest abielulahutus on praegu täiesti igapäevane asi. Abielus olijate sõnul kaasneb suhte ametlikustamisega täiendav kindlusetunne, mille sisendab just partneri pühendumus, mis tõuseb abiellumisega kõrgemale tasemele, kui lihtsalt kooselus. Seega ametlik abiellumine on omamoodi truudusedeklaratsioon, mille kaudu mees ja naine annavad oma suhetest ametlikult teada?

Abielu maailmale kuulutamiseks nõnda, et kuulutamine ja sellega kaasnev tunnustus ei jääks ühekordseks ja oleks peale peomöllu järgmiseks hommikuks kõigi poolt unustatud, tuleks lisaks uhke peo pidamisele läbi viia ametlik kombetalitus.

Eesti Vabariigis sõlmitakse abielu kas perekonnaseisuametis, või vaimuliku poolt. Vaimuliku poole pöördumisel tuleks kindlasti kontrollida, kas talle on siseministri poolt antud õigus abielu sõlmimiseks. Iga vaimulik võib küll läbi viia usulisi kombetalitusi, kuid mitte kõik ei oma volitusi ametlikult abielu sõlmida.

Selleks et abielluda, tuleb nii mehel kui naisel esitada perekonnaseisuametile kirjalikud avaldused, mille blanketid on perekonnaseisuasutuses kohapeal olemas. Avalduste esitamisega on ette nähtud ka ooteaeg – abielu ei sõmita enne kui vähemalt ühe kuu möödudes, kuid juhul kui abiellu astujail on selle ooteaja lühendamiseks mõjuvad põhjused võib ametnik tähtaega lühendada.

Abielus ja vabaabielus elamine-olemine ei ole tegelikult erinev, seda tõsi küll senikaua kui kooselu kenasti laabub. Lahkehelide tekkides, kui päevakorda tõuseb lahkuminekut, kerkib just vabaabikaasade ette rida varalisi ja laste elatamisega seotud probleeme, mille lahendamine erinevalt abielus olijate lahutamisprotsessist, on mõnikord suisa ilmvõimatu.

Tekkivaid probleeme saab laias laastus jagada kolmeks suuremaks kategooriaks: laste kasvatamine- elatamine, abikaasa ülalpidamine ja varade jagamine.

Perekonnaseadusest tulenevalt on abikaasade ja vabaabikaasade õigused ja kohustused oma laste kasvatamisel ühesugused. Mõlemal vanemal on õigus ja sellega kaasnev kohustus oma last kasvatada. Piiriks seatakse asjaolu, et oma vanema õiguste teostamisel ei või vanem tegutseda vastuolus lapse huvidega. Sellisel juhul sekkub laste kasvatamisse riik.

Vanemate õigused tulenevad aga lapse põlvnemisest. Abielust sündinud lapse puhul eeldatakse, et abikaasad on ühtlasi ka lapse vanemad. Vabaabikaasade puhul tuleb lapse põlvemine kindlaks teha, ning seda toimetatakse kahel viisil: kas peale lapse sündi avalduse esitamisega perekonnaseisuasutusele, kui avaldusele kirjutavad alla nii lapse ema kui ka isa, või juhul kui isa keeldub last omaks tunnistamast, kohtu kaudu isaduse tuvastamise teel.

Isa kindlaks tehtud, peavad nii vabaabikaasad kui ka abielurahvas oma lapsed hoolimata sassis suhtetest lapsed üles kasvatama. Siin annab perekonnaseadus abielurahvale täiendavaid garantiisid, nimelt on üks abikaasadest (tõsi küll, enamasti mees) kohustatud ülal pidama teist abielupoolt raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. See kohustus säilib ka lahutatud abikaasa suhtes. Samuti tuleb ülal pidada abivajajat töövõimetut abikaasat, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel. Ülalpidamiskohustuse eeltingmuseks on siiski see, et kohustatud abikaasa varaline seisund taotletavat ülalpidamist võimaldab. Vabaabielu korral sõltub igasugune ülalpidamise saamine kuni kohtuliku sekkumiseni lastele elatise väljamõistmisel ainult vabaabikaasa vabast tahtest ja sellest, kas kohusetunne oma perekonna ja järeltulijate suhtes kaalub üles isikliku vabaduse.

Varalised probleemid ilmnevad samuti tavaliselt siis, kui kooselu enam kohe kuidagi ei laabu ja kokkupandud leivad jälle eraldi kappidesse tõstetakse. Abielupaaride ja vabaabielupaaride vahelisi suhteid uurinud sotsioloogide andmeil on vabaabieludes toimuvate varajagamiste korral halvemas seisus enamasti lastega kodus olnud naine, kellele jäetakse tema kõige suurem vara – lapsed. Mehe hooleks jääb kõik vähemväärtuslik sealhulgas näiteks auto, kodutehnika, korter... Kuna tegemist ei ole ühisvaraga, on mittetöötaval naisel paraku väga raske tõendada oma omandiõigust kooselu ajal omandatud asjadele.

Abielupaari puhul loetakse perekonnaseaduse alusel abielu sõlmimise hetkest alates soetatud vara ühisvaraks. See tähendab, et näiteks ilma abikaasa kirjaliku nõusolekuta ei ole võimalik müüa korterit, ega seada varale hüpoteeki või panti. Samas vastutab kumbki abikaasa oma isiklike kohustuste eest (nt. võlad) vaid poolega ühisvara väärtusest ja lisaks temale kuuluva lahusvaraga. Lahusvara tekib abikaasadel kas abielueelsel ajal omandatud varast, või ka abielu ajal saadud kingitustest, pärandist jne. Lahusvara kuulub ainult omanikule, ning teisel abielupoolel ei ole ilma vastava kokkuleppeta sellele õigusi. Kokkuleppeid ühis- ja ka lahusvara kasutamise ja käsutamise kohta võivad nii abiellujatel kui ka juba abielus olijad sõlmida abiaeluvaralepingu koostamise teel. Abieluvaralepinguga määratakse kindlaks, kellele mis kuulub. Tegemist on notari poolt tõestatava lepinguga , mida ei pea tingimata sõlmima abiellu astudes, vaid ka aastaid hiljem, Oluline on et lepinguta saab sõlmida abielu ajal, seega isegi vahetult enne lahutust. Vabaabielu puhul ei saa sõlmida sellist lepingut paari varade kohta tervikuna. Ühiselt soetatud mammona jaotamiseks tuleks vabaabikaasadel sõlmida igakordselt eraldi leping. Selline asjaajamine on juba iseenesest palju tülikam. Pealegi ei soovi vabaabikaasad sageli selliseid lepinguid sõlmida, põhjendades oma keeldumist sellega, et nende suhtes valitsevad vabadus, usaldus ja armastus. Kahjuks ei pea enamus nendest ilusatest põhimõtetest lahkumineku ja varajagamise korral paika.

Võiks ju küsida, miks ei laiene kõik need soodustused vabaabielus olijaile? Miks teeb seadusandja ikka veel vahet vabaabielul ja ametlikul abielul. Üks lihtsamaid vastuseid peitub vastuküsimuses: kuidas peaks kõik ülejäänud (riik) teadma, et tegemist on vabaabikaasadega, kellel on ühine elu, ühised lapsed ja ühine vara? Millegi ühise jagamise eelduseks on see, et see ühine olemas on. Tavaliselt tekitavad inimeste vahel halvenenud suhted aga olukorra, kus üks pooltest ühise vara või ühiste laste olemasolekut täielikult eitab. Sellisel juhul tuleb teisel poolel kogu oma senise elu olemasolu kohtu kaudu tõendama hakata.

Abielus olijate varanduslikku olukorda soodustab kindlasti ka pärimisseadusest tulenev abikaasa õigus olla seaduse järgi varade pärijaks. Vabaabielu korral sõltub pärimisõigus puhtalt testamendi või pärimislepingu olemasolust, mis aga väga paljudel inimestele erinevail põhjustel koostamata on jäänud.

Igal vabadusel on oma hind. Purunemiskindlaid suhteid tuleb meie muutuvas maailmas kahjuks järjest harvemini ette, ning väga pragamaatiliseks minnes võib abielu institutsiooni võtta kui teatavat liiki garantiid, mis võimaldab suhte purunemise korral tekkivate probleemide lahendamist.

Autor: Leanika Tamm

Advokaadibüroo Sirje Must

Õpetaja 9, 51003 Tartu
tel 529 15 76

Miisuke21
Võrgust väljas
Liitus: 20 Okt 2009 - 15:24
Re: Olla või mitte olla... abielus?
20 Oktoober, 2009 - 16:03

Tere,olen siin uus ja sooviks teada kuidas käib lahutus?
Ei suuda enam sellist meest välja kannatada,kes on iga päev täis ku tinavile ja siis äkki keerab ära ,hakkab uksipaugutama,karjuma laste ja minu peale ja ilma põhjusetta.Tööl ka veel ei käi,aga alko jaoks on raha alati ja endale ostab krõpse,vorstikesi,komme ja sööb neid salaja autos.Ja kui ma ostan lastele kommi,küpsist,kohukest siis ta üritab salaja neid võtta.Siis ta norib minu kallal,et tema ei saa mitte midagi kunagi.
.kui palju lahutus maksab
.kui kaua lahutuse värk aega võtab

Suured tänud Teile.

patupyyga
Võrgust väljas
Liitus: 7 Juuli 2009 - 00:07
Re: Olla või mitte olla... abielus?
20 Oktoober, 2009 - 20:14

Oi kui kurb teema:(
Nii, ma ise lahutanud pole seega ei oska ka kõike variante arvestada, aga tean, et kui lahutatakse vastastikusel kokkuleppel, siis ajaks on 1 kuu. Kui viite koos lahutus paberid sisse, siis anntakse veel 1 kuu järelemõtlemise/leppimise aega. Kui oled lahutusest huvitatud ainult sina ja mees mitte, siis võtab kindlasti rohkem aega. tean, et kui avalduse annab ainult üks pool, siis teist poolt kutsutakse ka kohale ja kui ta kohale ei ilmu, siis lahutab kohus tagaselja ära. Kui kaua sellega läheb?? see sõltub kõikidest asjaoludest: lapsed, alimendid, varajagamine.
Jõudu, jaksu ja vastupidamist, päikest silmadesse ja südamesse!!!