Tanutamine ja põlletamine - Traditsioonid

Sisestas Virgo Jaani,
Blogide kategooria: 

Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Tanutamist toimetati poolsalaja, ainult tähtsamate pulmaliste juuresolekul.

Tanutamise koht ja aeg ning tanutaja isik olid paikkonniti erinevad. Enamik vanemaid teateid võimaldab pidada algsemaks tanutamist peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesl korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas.

19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng. Mirtides või loorberitest pruudipärg mängiti maha, selle uuest omanikust sai järgmine pruut. Kõrvu pruudipärjaga on siin-seal maha mängitud ka peiu müts.

Tanutamisega haakub põlletamine. Ka põll oli abielunaise kohustuslik riideese. Ometi polnud põlletamine pulmarituaali tingimatu osa ega olnud ka üle maa levinud. See oli kombeks peamiselt Põhja-Eestis. Põlle etteseadja ehk põlletaja oli tavaliselt peiupoiss. Põll seoti ette naljatuste saatel. Alles pärast mitmeid katsetusi leiti pölle õige koht ja seoti see noorikule ette. Põlletamisega oli seoses põllelappimne, mille algatas pruudivend. Kurtes, et peigmees on ostnud katkise põlle, kutsus ta pulmalisi põlle lappima. Lapiti mõistagi rahaga. Esimese mündi heitis peig, järgnesid peiupoiss ja teised pulmalised. Pruudivend näitas piitsavarrega: siin on auk ja siin on auk! Peiupoisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastupuiklejaid ka vägisi. Kogutud raha jäi mõrsjale.